Seadusereservatsioon

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Seadusereservatsioon (inglise keeles reservation of law) on põhimõte, mille kohaselt eeldab põhiõiguste piiramine seadusandja volitust.

Eestis tuleneb see põhiseaduse § 3 lõikest 1.[1]

Seadusereservatsiooni põhimõte koosneb kahest alapõhimõttest:

  • parlamendireservatsioon;
  • seadusliku aluse nõue.[2]

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Seadusereservatsiooni idee hakkas kujunema juba loomuõiguse ajajärgul, mil Thomas Hobbesi, John Locke’i ja Jean-Jacques Rousseau eestvedamisel tekkisid võimude lahususe ning ühiskondliku lepingu põhimõte. Leiti, et inimeste õiguste tagamiseks on vajalik jõumonopol ehk riik. Riigi teke eeldas aga vastavat akti – ühiskondlikku lepingut. Ühiskondlik leping aitab tagada, et nende õiguste piiramisel, mis olid olemas juba enne riigi tekkimist, on olemas alus. Seejuures tuli silmas pidada, et õiguste piiramisel on oluline ühiskonnaliikmete tahe.[3] Võimude lahususe põhimõtte kohaselt ei tohi õigusriigis avalik võim koonduda ühe võimuharu kätte.[4]

Eesti Vabariigis on riigivõim jaotunud Riigikogu (seadusandlik võim), Vabariigi Valitsuse (täidesaatev võim) ja Riigikohtu (kohtuvõim) vahel.[5]

Parlamendireservatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Parlamendireservatsioon tähendab, et seadusandja peab otsustama riigis kõige tähtsamate küsimuste üle.[6] Eelkõige on nendeks põhiõigusi puudutavad küsimused. Riigikogu peab seadusandjana kehtestama põhiõiguste piiramise eeldused ning meetmed, mida kohaldatakse, kui need eeldused on täidetud.[7] Teisisõnu tähendab parlamendireservatsioon seadusandja olulisuse põhimõtet.[8]

Seadusandja kohustus on võimalikult täpselt kindlaks määrata põhiõigusi piirata lubavad volitusnormid ja nende õiguslikud tagajärjed. See, kui detailne üks või teine volitus peab olema, oleneb konkreetse üksikjuhtumi valdkonnast. Volitusnorm peab olema seda põhjalikum ja täpsem, mida intensiivsemalt normis kajastuv meede põhiõigust negatiivselt mõjutab.[9]

Lisaks on parlamendireservatsiooni põhimõtte alusel tekitatud loetelu seadustest, mille vastuvõtmiseks on vajalik parlamendi koosseisu häälteenamus. See tähendab, et nende seadustega reguleeritud valdkondade osas kuulub otsustusõigus kindlasti seadusandja pädevusse. Nimetatud loetelu tuleneb põhiseaduse § 104 lõikest 2.[10]

Seadusliku aluse nõue[muuda | muuda lähteteksti]

Seadusliku aluse nõue tähendab, et seadus peab andma aluse, mis põhiõiguse negatiivset mõjutust lubab.[11] Seadusliku aluse nõue väljendub põhiõiguste piiriklauslites ehk seadusereservatsioonides. Need kehtestavad eeldused, millal võib ühte või teist põhiõigust piirata.[12]

Põhiõiguste piiriklauslid ehk seadusereservatsioonid jagunevad kolmeks:

  • lihtne seadusereservatsioon;
  • kvalifitseeritud seadusereservatsioon;
  • puuduv seadusereservatsioon.[13]

Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi võib piirata seadusega ning puuduvad põhiseadusest tulenevad lisatingimused, mille puhul on konkreetse põhiõiguse riive lubatud. Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi võib piirata üksnes siis, kui on vajalik saavutada põhiseaduse sättes kajastuvaid eesmärke. Reservatsioonita põhiõiguste puhul ei ole põhiseaduses sätestatud, millal võib konkreetset põhiõigust piirata.[14] Kui põhiõigusel ei ole reservatsiooni, võib seda Riigikohtu sõnul piirata üksnes siis, kui on vaja kaitsta mõnda põhiseaduses kajastuvat aluspõhimõtet või teist asjassepuutuvat põhiõigust.[15]

Kõige rohkem on Riigikohus seda põhimõtet käsitlenud määrusandluse kohtuasjadega kokku puutudes, kuivõrd seadusliku aluse nõue puudutab suurel määral just täitevvõimu tegevust. Seadus, mis annab loa täidesaatval võimul midagi teha, aitab ühiskonnaliikmetel aru saada, kuidas valitsus nende elu oma tegevusega võib mõjutada.[16] Määrusandluse seadusliku aluse nõue on Vabariigi Valitsuse antava määruse puhul kirjas põhiseaduse § 87 punktis 6 ning ministri määruse puhul § 94 lõikes 2.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 19. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  2. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 20. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  3. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 20. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  4. ↑ Madise, L., Madise, Ü., Mälksoo, L. Põhiseaduse § 4 kommentaar, kommentaar 1. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  5. ↑ Annus, T., Ernits, M., Merusk, K., Narits, R. Põhiseaduse § 4 kommentaar, kommentaar 15. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  6. ↑ Madise, Ü. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 3. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  7. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 22. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  8. ↑ Madise, Ü. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 3. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  9. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 23. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  10. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 24. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  11. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 32. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  12. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 32. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  13. ↑ Kalmo, H., Kask, O. Põhiseaduse § 11 kommentaar, kommentaar 8. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  14. ↑ Kalmo, H., Kask, O. Põhiseaduse § 11 kommentaar, kommentaar 8. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  15. ↑ Kalmo, H., Kask, O. Põhiseaduse § 11 kommentaar, kommentaar 17. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Iuridicum 2020.
  16. ↑ Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda 2006, lk 78–79.
  17. ↑ Annus, T., Ernits, M., Narits, R. Põhiseaduse § 3 kommentaar, kommentaar 33. Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Seadusereservatsioon&oldid=6233967"