Savimaja
Savimaja on savist valmistatud maja või hoone.
Savi on üks vanemaid ja maailmas kõige enam levinud ehitusmaterjale, mida võib leida peaaegu kõikjalt. Üle kolmandiku kogu maailma rahvastikust elab savimajades. Savi on kerge töödelda, seda võib leida kõikjalt ja savilademed on maailmas peaaegu lõppematud. Minimaalsed transpordikulud, töötlemise odavus ja ehitamise lihtsus on ajast aega olnud savimajade laia leviku põhjuseks. Maailma vanimad majad, 10 000-aastased poolenisti maa sisse süvistatud ümmargused saviehitised, on välja kaevatud Süüriast.[1]
Materjal[muuda | muuda lähteteksti]
Savi on arvatavasti esimene sideaine, mida on eluhoonete ehitamiseks kasutatud. Savise pinnase olemasolu on enamiku põllumajandusliikide jaoks eluliselt oluline. Seetõttu pole planeedil peaaegu ühtegi elamiskõlblikku piirkonda, kus poleks suuri kergesti ligipääsetavaid ja ehitusmaterjaliks sobiliku savi kaevandamise maardlaid. Savi on moodustunud mineraalide miljoneid aastaid kestnud erosiooni tulemusena.[2]
Savimajad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Eestis on ehitatud savist hooneid juba vähemalt kolmsada aastat. Valgamaal asuvad teadaolevalt Eesti vanimad savihooned, mis on ehitatud 18. sajandi alguses. Peamiselt on savist ehitatud kõrvalhooneid: talle, lautasid, aitasid, aga ka sepikodasid, veskeid ja isegi saunu.[3]
Ehitised, nagu elumajad, laudad ja tallid, peavad olema tervislikud – kuivad, soojad ja värske õhuga. Samuti peavad need olema odavad, tugevad ja ilusad; lihtsalt ja kiirelt ehitatavad; kauakestvad, tule- ja mädanemiskindlad. Selliste omadustega savihooneid saab ehitada kohas, kus savi on läheduses saadaval.[4]
Laialdane savihoonete ehitamine Eestis jaguneb ajaliselt nelja suuremasse perioodi, iga ehituslaine ajal rajati tuhandeid hooneid.[3]
Esimene etapp oli 1850–1870, mil Lõuna-Eestis osteti talud päriseks. Seoses sellega hakati kiiresti uusi taluhooneid ehitama. Savilaudad püstitati ilma vundamendita, seinapaksusega umbes 500 mm. Hoone avad olid üldjuhul raamitud puiduga või jäetud üldse raamimata.[5]
Teine etapp oli aastatel 1870–1900, mil alustati savihoonete ehitamist Lõuna-Viljandimaalt ja Lõuna-Tartumaalt põhja pool. Sel ajal hakati savihooneid rajama ka vundamendile, sest nähti, et otse maa peale ehitatud hooned hakkasid niiskes keskkonnas lagunema. Akna- ja ukseavasid toestati puidust raamidega.[5]
Kolmas savihoonete ehitamise ajajärk on seotud üldise majandusliku tõusuga Vene impeeriumis aastail 1906–1914. Laudad ehitati kõrgetele, valdavalt 800–1000 mm kõrgustele maakivist soklitele. Kunda tsemenditehasest oli talumeestel võimalik avade ja servade tegemiseks betooni saada.[3]
Neljas suur savihoonete ehitamise aeg oli 1920–1930. Iseseisva Eesti uutes asunikutaludes ehitati kümneid tuhandeid hooneid. Kuna raha oli vähe ja ka puitmaterjali nappis, hakati Eestis elumaju ja kõrvalhooneid taas savist tegema. Sel perioodil asuti savimaju ehitama ka linnades.[3]
2000. aastatel algas Eestis saviehituse uus tulemine. Savil kui ehitusmaterjalil on jälle koht ehitusmaastikul. Sisse tuuakse palju uusi ehitustehnoloogiaid ning järjest rohkem püütakse ka renoveerida vanu ja väärikaid savihooneid.[5]
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Savimaja ehitamiseks on mitmeid võimalusi. Ajalooliselt ehitati savimaju peamiselt Lõuna-Eesti savirikastes piirkondades. Ettevalmistusi alustati ehitusele eelneval sügisel. Savi kaevati välja, veeti ehituskoha lähedusse ja laoti virnadesse. Sügisvihmade ja talvekülmade mõjul muutus savi ühtlaselt sitkeks ja pehmeks. Kui looduslik toorsavi oli liiga väikese liivasisaldusega, siis parandati koostist liiva lisamisega. Savi sõtkuti jalgadega korralikult läbi, selleks kasutati ka hobuseid. Et parandada savi tõmbetugevust ja uhtmiskindlust, samuti ka soojapidavust, lisati hulka veel raiutud õlgi või kanarbikku, linaluid, kuuse- või männiokkaid, saepuru jm.[6]
Savist seinu saab ehitada plonnidest, mida võib nimetada ka toorsavitellisteks. Plonnide valmistamiseks sõtkutakse savi ühtlaseks massiks ning pannakse vormidesse, et saada ühetaolised tellised. Neid tehakse kas käsitsi vormides või masinaga. Pärast vormimist tuleb plonnid vihma ja päikese eest varjus ära kuivatada, mis võtab 2–3 nädalat aega. Ehitamine käib nagu tavaline müüriladumine, sideaineks savi või lubjamört.[3]
Massiivsavihoonete seinu valmistatakse kas saalungite (vormkastide) vahele kinni sõtkutud savist või ilma saalungiteta. Saalungite vahele püstitatavaid saviseinu tehakse kahel viisil.
Esimesel juhul sõtkutakse savi ühtlaseks, siis lisatakse hakitud põhku, kanarbikku, kadaka- või kuusejuuri. Segatakse ühtlaseks massiks ning saadud savisegu tõstetakse 250–300 mm kihtidena saalungite vahele ja tambitakse kinni. Seina soovitav paksus on 500–600 mm. Pärast saalungite eemaldamist sein viimistletakse.[3]
Teise meetodi puhul ei segata savi millegagi, vaid pannakse seina nii, nagu ta maa seest tuleb. Kihtide soovitav kõrgus on 100–150 mm ja seina paksus 500–600 mm. Kihtide vahele lisatakse seina tugevdamiseks kanarbikku ja oksi. Pärast saalungite eemaldamist sein viimistletakse.[3]
Ilma saalungiteta ehitades asetatakse sõtkutud ja õlgede või mõne muu sideainega segatud savi vundamendi peale, kus see jalgade või nuia abil õrnalt kinni tambitakse. Pärast mõningast tahenemist tahutakse seinad labida või kirvega siledaks. Kihi paksus võiks olla 200–300 mm. Seina tugevdamiseks lisatakse kihtide vahele kuuse- või kadakaoksi.[3]
Cob – ehitusviis, kus savi on segatud liiva ja õlgedega. Õlgede asemel võib kasutada mistahes roht- ja puittaimi, mis on piisavalt tugevad. Sõna cob pärineb vanast inglise keelest ja tähendab tompu või klompi. Cob-tehnikas ehitades vormitakse käte ja jalgade abil pätsid, millest laotakse sein.[1]
Kergsavihoonete puhul on savimaja karkass enamasti tehtud puidust. Kergsavi on savi ja kergete lisaosiste segu. Nendeks võivad olla saepuru, höövlilaastud, linaluud, hakitud õled, kanarbik, purustatud pilliroog. Seinu võib valmistada nii saalungite vahele valatuna kui plonnidest.[3]
Puuhalg-saviseinad. Sellise ehitusviisi puhul on tegemist puuriidaga, mis on saviga kinni mätsitud. Puuhalud laotakse hõredalt ja surutakse savisse. Nende peale asetatakse kuuse- või kadakaoksad ja lisatakse uus kiht savi.[3]
Savimaja eelised[muuda | muuda lähteteksti]
- Savimaja on hea sisekliimaga ja ehituse tööprotsess on nauditav.
- Sobitub ümbritsevasse looduskeskkonda.
- Savimaja on võimalik ise valmis ehitada.
- Ehitamine on odav ja vähese energiakuluga. Suurema osa ehitusmaterjalist saab hankida krundi lähistelt.
- Saviga saab luua ümaraid ja loomulikke vorme.
- Savikonstruktsiooni saab kasutada ka maja sees, näiteks valmistada diivani, ahju või põranda.
- Õigesti ehitatud savimaja peab vastu mitu inimpõlve.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Pere, Rene (2008). Looduslikud ehitusmaterjalid. Ajakirjade Kirjastus.
- ↑ Webb, Patrick (14.02.2017). "From Dust We Come: A Look at Clay". Traditional Building.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Metslang, Joosep (2012). Vana maamaja. Tammerraamat.
- ↑ Pertma, Johannes (1923). Saviehitused. Autori kirjastus.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Tominga, Malvo (2017). "Savihoone renoveerimisjuhendi koostamine" (PDF).
- ↑ Tihase, Karl (2007). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus.