Saint-Sulpice'i kirik

Allikas: Vikipeedia
Kiriku sisevaade

Saint-Sulpice on kirik Prantsusmaal Pariisis.

Saint-Sulpice'i kirik on üks Pariisi kummalisema ajalooga ehitis. Egiptuse jumalanna Isise iidse templi varemetele püstitatud kiriku arhitektuur sarnanes tollipealt Notre-Dame'i omaga. Selles pühamus on ristitud markii de Sade ja Charles Baudelaire ning abiellunud Victor Hugo. Kiriku juurde kuuluvas seminaris valitses mitteortodoksne vaim, nagu ürikud kindlalt tõestasid, ja see oli kunagi olnud nii mõnegi salaühingu varjatud kohtumispaik.

Poolviltu üle kirikupõranda libiseb kuldne kitsas poleeritud vaskriba, millel on märgid nagu joonlaual. See on tunnipakk, päiksekellaga sarnanev paganlik astronoomiline vahend – Roosijoon. See on kiriku sümmeetriaga täielikus vastuolus ja libiseb üle peaaltari, lõikab kaheks armulauavõre ja läbib siis kogu kiriku, jõudes lõpuks Egiptuse obeliski jalamile, kus pöördus 90-kraadise nurga all üles ja tõusis mööda obeliski tahku püramiidja tipuni, kus lõpuks katkes. See oli omamoodi säile vanast templist, mis kunagi oli samas paigas seisnud. Lõunamüüris olevast ümaraknast sisse paistvad päikesekiired liikusid iga päev piki seda triipu, osutades aja möödumist ühest pööripäevast teise.

Roosi sümbolit oli seostatud kaartidega ja pidi juhtima hingi õiges suunas, algselt nimetati tuulteroosiks (kompass roosi kujutisega) ehk kompassiroosi 32 tuule suunda, nüüdseni on oluline navigatsioonivahend kompassiroos, kus põhjasuunda osutab nooleots – fleur-de-lis (Prantsuse monarhia sümbol).

Maakera roosijoon on meridiaan – mis tahes läbi põhja ja lõunapooluse tõmmatud kujuteldav joon. Algsed navigaatorid otsustasid, et nulljoon on see, mis oli Pariisis ja läbis Saint-Sulpice'i kirikut, kuigi 1888 röövis Prantsusmaa pealinnalt selle au Greenwich. Nii et Sulpice'i roosijoon St-Sulpice'i kirikus on ka omamoodi mälestusmärk maailma esimesele algmeridiaanile.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

48.851111112.33472222