Isis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on vanaegiptuse jumalanna kohta; Tallinna endisaegse vabamüürlaste looži kohta vaata Isis (vabamüürlus)

Isis

Isis (egiptuse keeles 'troon') oli vanaegiptuse mütoloogias lehmapealine jumalanna, Osirise naine ja õde ning Horose ema.[1]

Teda kummardati kui ideaalset ema ja abikaasat ning looduse ja maagia matrooni. Ta oli orjade, patuste, kunstkäsitööliste ja rõhutute sõber ning kuulis rikaste, neidude, aristokraatide ja valitsejate palveid.

Jumalanna Isis oli maa jumala Gebi ja taevavõlvi jumalanna Nuti esimene tütar. Hilisemates müütides oli Isisel vend Osiris, kellest sai tema abikaasa ja kellega Isis eostas Horose[2]. Isis äratas Osirise ellu pärast seda, kui Seth tolle mõrvas[2]. Isis kogus selleks kokku Osirise kehaosed, mille Seth oli mööda Maad laiali pildunud. See müüt sai hiljem egiptlastele väga oluliseks.

Isis on tuntud ka surnute kaitsjana ja laste jumalana, kellest "kõik algused võrsuvad". Hiljem uskusid muistsed egiptlased, et Niilus ajab igal aastal üle kallaste Isise pisarate tõttu. Isis nutvat oma surnud mehe Osirise pärast. Osirise surm ja taassünd elati igal aastal rituaalina uuesti läbi.

Isisele ohverdati hanesid.[3]

Hellenismi ajal 4. sajandil eKr sai Isis müsteeriumiusundi keskseks kujuks ja talle tekkis hierarhiline preesterkond. 2. sajandil eKr jõudis Isise kultus Rooma ja jäi seal püsima, kuigi Senat oli sellele vastu ja käskis mitu korda kõik Isise pühamud hävitada. Tema austamine levis koos Serapise kultusega kõikjal Vana-Rooma riigis, kaasa arvatud Hispaanias, Gallias ja Britannias. Pannoonias oli Isise kultus eriti mõjukas. Isist kummardasid ka vanad germaanlased ja tema jumalateenistused toimusid paatidel või laevadel[4]. Caligula ja Caracalla ajal ehitati talle Roomasse templeid. Isise kultus püsis Rooma riigis kuni 5. sajandini.[1]

Hilisantiigis levisid suundumused, mis lähendasid Isise kultust ainujumalakultusele.[5]

Isist ülistati arvukates hümnides kõiksuse- ja taevajumalannana, kultuurihüvede andjana, saatuse valitsejana ja hädas aitajana (viimase tõttu sai ta lisanime Soteira[6])[1]. Antiikajal hakati tema kummardamisele omistama tervistavat toimet[7].

Isisele kirjutati rohkeid aretaloogiaid. Vanakreeka mütoloogias samastati Isist Demeteri, Io ja mitme teise jumalannaga, germaani mütoloogias Freyjaga[8]. Kunstis kujutati teda umbes samamoodi nagu Aphroditet ja Tychet. Tema tunnusteks on lehmasarved ja kuuketas.[1]

Kui Kleopatra VII sünnitas 47 eKr Caesarile poja Caesarioni, kuulutas ta selle jumalkuningaks ja Isise pojaks.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Antiigileksikon", 1. kd., lk. 214-215
  2. 2,0 2,1 "Antiigileksikon". 2. kd., lk. 54
  3. "Antiigileksikon". 2. kd., lk. 44
  4. "Antiigileksikon". 1. kd., lk. 166
  5. "Antiigileksikon". 2. kd., lk. 14
  6. "Antiigileksikon". 2. kd., lk. 181
  7. "Antiigileksikon". 2. kd., lk. 220
  8. "Antiigileksikon". 1. kd., lk. 212
  9. "Antiigileksikon". 1. kd., lk. 256