Saatan ihus
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2017) |
"Saatan ihus" ("Le diable au corps") on Raymond Radiguet' romaan, mis ilmus 1923. aastal pealkirjaga "Coeur vert" ("Roheline süda"). Eesti keeles ilmus raamat Tallinnas 2001. aastal Margot Endjärve tõlkes.
Romaani hakkas Radiguet kirjutama 1920. aastal Carqueiranne'i kalurikülas Touloni lähedal.
Enne raamatu ilmumist luges Jean Cocteau romaani katkendeid Jean Hugo stuudios Palais-Royalis. Teiste seas oli kohal ka Pablo Picasso. Madame de Beaumont jäi lugemise ajal magama. Selle romaaniga sai Radiguet rikkaks ja kuulsaks.
Romaan jutustab koolipoisi ja noore abielus naise armastusloo, mis on Daphnise ja Chloe loo tänapäevane versioon. Autor kasutab autobiograafilist ainest: aastail 1917–1919 oli tal suhe endast vanema naise Alice'iga, kelle abikaasa oli sõdurina rindel.
Süžee
[muuda | muuda lähteteksti]Minategelane, 15-aastane poiss, võtab koolist vaba päeva, et kohtuda 19-aastase naise Marthe Lacombe'iga, kes valmistub pulmadeks ja ostab mööblit. Esimesel kohtumisel leiavad nad, et mõlemale meeldib Charles Baudelaire'i "Kurja lilled".
Pärast Marthe'i abiellumist läheb tema mees Esimese maailmasõja rindele. Minategelase ja Marthe'i armastus algab arglike lähenemiskatsetega. Lõpuks jõuab nende meelelisus välja tülideni ning poiss muutub julgemaks. Nad lähevad Pariisi, kus hulguvad lõputult ringi. Kohe pärast relvarahu väljakuulutamist sureb Marthe poisi last sünnitades. Surmas on suuresti süüdi sunnitud kõndimine külma ilmaga, sest poiss ei julgenud hotellituba küsida.
Retseptsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Raamatu ilmumise päeval, 10. märtsil 1923. aastal sõnab Radiguet Nouvelles littérairesises avaldatud artiklis: "Mis aga puudutab raamatu "Saatan ihus" kangelasse (keda hoolimata sõna "mina" kasutamisest ei tohiks ära segada autoriga), siis tema draama on mujal. See draama sünnib rohkem oludest kui kangelasest endast. Siin on näha, kuidas sõjast tingitud vabadus ja jõudeolek kujundavad noort poissi ja tapavad noore naise. See väike armastusromaan ei ole pihtimus, ja seda eriti hetkel, mil ta kõige rohkem näib seda olevat. On liiginimlik pahe uskuda ainult selle siirusesse, kes end süüdistab; nii et kuna romaan nõuab reljeefsust, mida elus harva leidub, siis on loomulik, et just võlts autobiograafia tundub kõige ehtsamana."
Kirjastaja Bernard Grasset saatis ajakirjandusele autori fotosid, millest peegeldus tema noorus. Kinos näidati, kuidas Radiguet kirjastuse lepingule alla kirjutas. Raamat oli väga menukas.
Romaan šokeeris paljusid kriitikuid julge hoiaku ja skandaalse minategelase tõttu.
Raamat on köitnud mitut noorte lugejate põlvkonda, samastades end romaani tegelastega.
1952. aastal esitles üks vihane lugeja end abielumehena, keda raamatus on petetud.
1946./1947. aasta film
[muuda | muuda lähteteksti]1946. või 1947. aastal tegi režissöör Claude Autant-Lara romaani järgi filmi "Le diable au corps". Stsenaristid olid Jean Aurenche ja Pierre Bost, operaator Michel Kelber ja helilooja René Cloërec.
Osatäitjad olid:
- Micheline Presle (Marthe Grangier)
- Gérard Philipe (François Jaubert)
- Palau (härra Marin)
- Denise Grey (proua Grangier)
- Jeanne Perez (proua Marin)
- Henri Gaultier
- Jacques Tati (sõdur sinises)
Film on mustvalge ja kestab 122 minutit.
Pärast abiellumist on naise nimi Marthe Grangier. Sõja ajal töötab ta sõjaväehospidalis õena. Vanemad sunnivad Marthet abielluma. Koolipoisi nimi on François Jaubert. Naine väsib poisi isekusest ja ebaküpsusest ning jätab ta sinnapaika, abielludes ohvitseriga, keda ta ei armasta. Mõni aeg hiljem armub Marthe siiski François'sse, kuigi poiss ei ole muutunud.
1986. aasta film
[muuda | muuda lähteteksti]1986. aastal tegi Marco Belloccio romaani ainetel filmi "Il diavolo in corpo". Selles mängisid Maruschka Detmers, Federico Pitzalis, Anita Laurenzi ja Riccardo De Torrebruna.
Film kestab 110 minutit.
Roomas armub üliõpilane Andrea Giuliasse, kes on kihlatud endise terroristiga ja kannatab foobiate all. Suhe pidurdamatu Andreaga aitab Giulial hirmukujutlustest vabaneda.