Saankhja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Saankhja (sanskriti sāṁkhya) on üks India filosoofia kuuest koolkonnast.[1]

2000 aastat tagasi oli see hinduismi standardfilosoofia.[1]

Selle klassikaline sõnastus on 72 värsist koosnevates Īšvarakrišna "Arutluse mõttesalmides"[2] (umbes 350 eKr).[1]

See on ateistlik dualism.[1]

Suur osa saankhjast, eriti õpetus kolmest loomujoonest, sai Indiast laialt tunnustatuks. See võeti sisse hilisematesse õpetustesse, eriti vedaantasse.[1]

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Sanskriti sõna sāṁkhya tähendab 'arutlus, eristamine'[2], 'loetlemine, arvessevõtmine'. Sõna on tuletatud sõnast saṁkhyā 'arv'.[1]

Õpetuse põhijooned[muuda | muuda lähteteksti]

Saankhja lähtub kannatuse tõsiasjast. Selle vastu kasutatakse näiteks enesekaitset, naudinguid, arstimeid ja meditatsiooni, kuid need pakuvad parimal juhul ajutist leevendust. Veedade juhtnöörid ei vii täieliku puhastumiseni (peamiselt sellepärast, et need näevad ette loomohvreid) ning tõotavad ainult ajutist tasu: pärast õnnelikku pikka taevas viibimist sünnitakse tagasi maa peale kannatama. Saankhja pakub parema lahenduse: uurides maailma ja inimseisundi fundamentaalset ehitust, leiab ta kannatuse viimse allika, nii et selle vastu saab tõhusalt võidelda. Ainus pääsetee on taassünni juure läbilõikamine.[1]

On olemas üks loodus-loomus (prakṛti) ja palju purušaid (isikuid). Mõlemad on igavesed ja teineteisest sõltumatud. Purušad on olemuslikult muutumatud mitteaktiivsed teadlikud mehelikud entiteedid, kuid kokkupuude loodus-loomusega annab neile midagi. Meile tuntud maailm on olemas loomus-looduse ja purušate ühenduse tõttu. Loomus-loodus koosneb kolmest loomujoonest (guṇa). Neist kõrgeim on sattva (tõelus), mis on valguse, headuse ja intellekti alge. Rajas (erutus) on muutuse, energia ja kire alge. Tamas (pimedus) ilmneb tegevusetusena, nürimeelsusena, raskusena ja meeleheitena. Loomus-loodus on teadvusetu, alati muutuv, naiselik, kuid otstarbekohane, toimib purušate jaoks. Peale kehalise maailma hõlmab ta puruša jämedat keha ja märgikeha, mis sisaldab muu hulgas meelt, intellekti, meeli ja muid tunnetusvahendeid. Loomus-loodus kui ilmnemata puhas potentsiaalsus on kogu maailma substraat. Ilmnenud kujul on tal 23 omavahel sõltuvuses olevat tõelust (tattva '​t). Kõrgeim neist on intellekt (buddhi), mis läheduse tõttu purušale tundub teadlikuna, kuigi ta seda ei ole. Teised on ego, meel, meeled, keha võimed, värvus ja teised aistitavad kvaliteedid ning elemendid (maa jne).[1]

Pärast jämeda keha surma taassünnib märgikeha teise märgikehasse vastavalt minevikuteenetele, kusjuures puruša jääb tunnistajaks. Sellest ringkäigust on võimalik vabaneda ainult mõistes loodus-loomuse ja purušate fundamentaalset erinevust: puruša kaotab huvi loodus-loomuse vastu ning vabaneb igaveseks kehadest.[1]

Tunnetusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Saankhja järgi on teadmise allikad taju, järeldamine ja usaldatav pärimus. Järeldamist kasutatakse ainult siis, kui taju pole võimalik, ja pärimuse poole pöördutakse siis kätt, kui kummastki ei piisa.[1]

Taju on aistitavate kvaliteetide (näiteks värvus ja heli) otsene tunnetus; need vahendavad elementide (näiteks värvus ja heli) tunnetamist. Meeled (näiteks nägemine) tunnetavad oma vastavaid objekte (näiteks värvus ja kuju) kehaliste elundite (näiteks silm) abil. Meeli tunnetab hing, mis koosneb kolmest võimest: meel (manas), intellekt (buddhi) ja ego (ahaṁkāra). Meel koostab välismaailma objektide representatsiooni meelteandmete põhjal. Ego annab teadmisväidetele isikliku vaatekoha. Intellekt annab teadmisele arusaamise. Puruša lisab teadmise, ta on ainult tunnistaja. Puruša on nagu majaperemees, kolmeosaline hing on nagu uksehoidja ja meeled on nagu uksed. Taju on usaldusväärne ja annab suurema osa igapäevaelus vajalikest teadmistest, kuid ei anna midagi filosoofiale huvipakkuvat. Nähtavaid asju filosoofia ei uuri. Olemasolev materiaalne objekt võib olla mittetajutav paljudel põhjustel: ta võib olla liiga kaugel, liiga lähedal, liiga väike või liiga peen, miski võib taju takistada, ta võib olla ümbrusest eristamatu, teise asja aisting võib olla nii tugev, et varjutab selle asja aistingu. Taju puudumist võib kahjustada ka meeleelundite häire või tähelepanematu meel.[1]

Filosoofias on keskne teadmise allikas järeldamine. Īšvarakrišna (5b) eristab kolme liiki järeldamist (see ilmneb tema viitest "Nyāya-Sūtrale" (1.1.5): põhjuselt tagajärjele, tagajärjelt põhjusele ja analoogia põhjal. Kaks esimesed põhinevad põhjuslike seoste eelneval vaatlusel, sellepärast ei saa nende abil teha järeldusi olemuslikult tajutamatu kohta. Seetõttu peavad kõik metafüüsilised väited põhinema analoogilisel järeldamisel, näiteks: keha on liitne, liitsed asjad, näiteks voodi, on kellegi teise jaoks; järelikult peab olema midagi muud (puruša), mille jaoks keha on.[1]

Järeldamise kaks liiget on liṅga 'märk' (eeldus) ja liṅgin 'märgi omaja' (järeldus).[1]

Kolmas teadmise allikas on āpta-vacana 'usaldatav kõne', mis tähendab saankhjas ainult veedasid. Kuid saankhja filosoofia ei toetu kunagi veedadele.[1]

Metafüüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline saankhja on 25 tattva (tõeluse) süsteem. See on puruša (isiku) ja prakṛti (loodus-loomuse) dualism. Loodus-loomusel on kaks põhivormi: vyakta (ilmnenud) ja avyakta (ilmnemata). Esimesed kaks tõelust on puruša ja ilmnemata loodus-loomus. Ülejäänud 23 tõelust intellektist kuni elementideni kuuluvad ilmnenud loodus-loomusesse. Ilmnemata ja ilmnenud loodus-loomuse vahekord on ebamäärane. Hilisemad autorid käsitavad seda nii, algolekus, kui loomujooned olid tasakaalus, oli loodus-loomus ilmnemata. Purušate mõjul see muutus ning välja tuli ilmnenud maailm. See vaade on kooskõlas hinduistliku pildiga kosmilistest loomis- ja hävimistsüklitest, kuid kui Jumalat mitte oletada, on see loogiliselt problemaatiline ja paistab, et Īšvarakrišna seda ei poolda. Ta ütleb, et põhjus, miks me ei ilmnematut ei haara, pole mitte see, et teda pole olema, vaid see, et ta on peen; nii et tuleb välja, et see eksisteerib ka praegu maailma tajutamatu homogeense substraadina.[1]

Loodus-loomus ei ole inertne, mehaaniline mateeria, vaid elav, loov alge, mis tekitab endast inimese meele ja intellekti.[1]

Põhjuslikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjuslikkus on järeldamise objektiivne materiaalne vaste. Nähtav maailm on oma fundamentaalsete põhjuste tagajärg. Neid põhjusi teatakse ainult nende tagajärgede järgi, kasutades õiget arusaamist põhjustest.[1]

India traditsioonis ei ole põhjuslikkus mitte sündmustevaheline suhe, vaid asja põhjus on selle algupära. Näiteks kui pottsepp teeb savist poti, siis poti põhjus on savi. Saankja põhjuslikkusteooria sat-kārya-vāda 'olemasoleva põhjuse teooria' vastandub njaaja omale: tagajärg on põhjuses olemas juba enne selle tekitamist. Seda tuleb mõista nii, et tagajärjes pole midagi muud, sest kõik selles on määratud põhjustega. Seda põhjendatakse viie argumendiga:

  1. Mitteolemasolev ei saa midagi tekitada (olemasolu mõistetakse võimena midagi tekitada).
  2. Selleks et midagi tekitada, on tarvis materjali, näiteks savi poti jaoks, piima kohupiima jaoks.
  3. Muidu kõik (või miski) tekiks kõigest.
  4. Valmistaja saab teha ainult seda, mida ta saab teha (pottsepp ei saa teha kalliskive).
  5. Tagajärg on oma materjaliga olemuslikult samane ning tal on paljud selle omadused (pott on savi, tal on savi põhilised omadused).

Viimase argumendi abil määratakse empiirilise maailma tajutamatute metafüüsiliste põhjuste põhiomadused: substraadil peavad olema samad põhiomadused ja -võimed nagu ilmnenud maailmal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Saankhja juured ulatuvad pärimusse, mille viimane suurkuju oli Vidžnjāna Bhikšu 16. sajandil. Pärimuse vaieldamatu alustekst nii sisu kui ka ülesehituse poolest on vanim säilinud täielik tekst "Arutluse mõttesalmid" (Sāṅkhya-Kārikā). Hiljem on väga vähe lisatud. Peale oma autori Īšvarakrišna mainib see teos selle koolkonna mitut varasemat pooldajat ja standardteost nimega "Ṣaṣṭi-Tantra". Ašvaghoša mainib "Buddha tegudes" (Buddha-Carita), et noore Buddha õpetaja Arāda Kālāma (Arāḍa Kālāma) järgis saankjhat arhailisel kujul. "Mahābhārata" järgi oli saankhja juba eepose tegevuse ajal vana õpetus. Seega peeti saankhjat juba ajaarvamiste vahetuse ajal väga vanaks. Selle mõisted ja terminid esinevad upanišadides, eriti Kaṭha-upaniṣad '​is ja Śvetāśvatara-upaniṣad '​is. Chāndogya-upaniṣad '​is on esitatud loomujoonte õpetuse varasem versioon teistsugustes terminites. Juba "Rigveeda" loomishümnis (X 129) leiduvad materiaalse alge evolutsiooni ja kosmilise idealismi idee ning sõnad, millest hiljem said loomujoonte nimetused.[1]

Saankjha kasvas tõenäoliselt välja kosmilisest dualismist ning sisekaemuslikust meditatsioonist. Agraarusundi taeva-, päikese- ehk vihmajumala viljastav ühinemine maajumalannaga esineb Indias tavaliselt vaimse mittemateriaalse isandliku liikumatu viljastaja ning aktiivse viljaka, võimsa, kuid alluva materiaalse alge ühinemisena. Esimest kujutab Šiva linga ehk fallos, teist šakti ehk vägi, sageli Kālī kujul. Seevastu jooga püüdis ületada keha piiranguid ja saavutada meeles täielikku rahu. Nende vaadete koostoimel võis tekkida õpetus purušast ja loodus-loomusest.[1]

Nähtavasti ei toetu ei agraarusund ega jooga veedadele. Klassikaline saankhja on ortodokssest brahmanismist sõltumatu. Veedasid, braahmaneid, kastisüsteemi ja veedade jumalaid ei mainita ning loomohvrite vastu ollakse kergelt vaenulik. Kõik allikad saankhja varajase arengu kohta kuuluvad veedade traditsiooni, mis nähtavasti ei anna sellest täit pilti.[1]

Nende allikate ja hilisemate kommentaaride (eriti "Yukti-dīpikā") põhjal saab otsustada, et koolkonnal on olnud mitu haru. Muu hulgas kujunes välja teistlik jooga filosoofia, mis peab üht purušat eriliseks purušaks, Isandaks (Īšvaraks).

India pärimuse järgi olid esimesed saankhja meistrid legendaarne Kapila ja tema õpilane Āsuri. Meister Pantšašikha (Pañcaśikha) oli nähtavasti ajalooline ning võis olla algse Ṣaṣṭi-Tantra autor. Kommentaarid mainivad ja tsiteerivad sageli ka Vāršaganjat (Vārṣagaṇya) ja Vindhjavāsinit (Vindhyavāsin), kes võis olla Īšvarakrišna vanem kaasaegne.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pulinibihari Chakravarti. Origin and Development of the Sāmkhya System of Thought. Calcutta: Metropolitan Printing and Publishing House 1951.
  • Gerald James Larson. Classical Sāmkhya. An Interpretation of its History and Meaning, Delhi: Motilal Banarsidass 1979.
  • Shiv Kumar. Sāmkhya Thought in the Brahmanical Systems of Indian Philosophy, Delhi: Eastern Book Linkers 1983.
  • Gerald James Larson, Ram Shankar Bhattacharya (toim). A Dualist Tradition in Indian Philosophy, Princeton: Princeton University Press 1987. (Encyclopedia of Indian Philosophies, Vol IV.)
  • Asiatische Studien / Études Asiatiques, 1999, 53, lk 457–798.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]