Süstlehine teeleht

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Süstlehine teeleht
Ribwort 600.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Teelehelised Plantaginaceae
Perekond Teeleht Plantago
Liik Süstlehine teeleht
Binaarne nimetus
Plantago lanceolata
L.

Süstlehine teeleht (Plantago lanceolata) on teeleheliste perekonda kuuluv rohttaim.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Süstlehine teeleht on levinud parasvöötmelises Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestis on see levinud niidutaim.[1]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Süstlehine teeleht on mitmeaastane juurmise leherosetiga rohttaim[1]. Taime kõrgus on 50 cm.

Lehed on süstjad või lineaalsüstjad, terve leheservaga, 3–7 kaardus leherooga, moodustavad juurmise kodariku. Lehtedel on on enamasti lidus karvad. [2]

Taimel on väike, kuiv ja helekollakas õisik, mis on kogunenud tihedatesse, lühikestesse, munajatesse viljapeadesse. Tolmukad on helekollased, õiekroonist 4–5 korda suuremad.

Õievalem: Õievalem.svg

Vili on munajas karp, milles on 8–13 seemet. [2]

Taim õitseb maist juulini. Vilja küpsemine toimub juulist septembrini.

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu taim sisaldab limaaineid. Seemnete limaainete sisaldus on kuni 40%, lehtedes umbes 6,5%. Limaainete hüdrolüüsil vabanevad ramnogalaktorunaan, arabinogalaktaan, glükomannaan, galakturoonhape, galaktosidoarabinoos, ramnoos, ksüloos jt.[2]

Lehed sisaldavad ka iridoidklükosiide, nagu aukubiin (kuni 2,5%), katapool (0,3–1,0%), asperulosiid jm[1], mõru- ja parkaineid, saponiine, polüsahhariide, C-vitamiini, K-vitamiini, provitamiin A-d, koliini, allantoiini, steroide, tioglükosiide, vaiku, orgaanilisi happeid. [2]

Teistest ainetest sisaldab taim flavonoide (api­geniini, baikaleiini, luteoliini, skutella­riini, homoplantagiini, plantagosiidi jm), kumariin eskuletiini jm. On leitud ka jälgedena alkaloide bosniakiini ja bosniakiinhappe metüülestrit.[1]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on ürt ja leht, mida saab koguda kogu suve jooksul. Droogi tuleks koguda õitsemise ajal ja kuiva ilmaga, kuna droog on tundlik niiskuse suhtes ja kergesti tumenev (tingitud aukubiini hüdrolüüsist).[1]

Droogi kuivatatakse õhukese kihina (3–5 cm) temperatuuridel 40–50 °C. Kuivatatud kvaliteetne droog peab olema normaalse rohelise värvusega, nõrga lõhna ja mõrkja maitsega.[2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teelehedroog kuulub mitmete köhateede koostisse, suurendab bronhilima eritust ja eraldamist köhimisel. Vesitõmmisena toimib mähkivalt haavandtõve ja gastriidi puhul.[1][2]

Külmalt valmistatud ve­si­tõmmistel, vedelekstrak­tidel ja mahlal on bakterio­staatiline ja bakteritsiidne toime, see toime puudub kuumalt valmistatud leotistel ja keedistel (aukubiin denatureerub).[1]

Värsketest lehtedest pressitud mahla või värskete lehtede purustatud massi pannakse haava­dele verejooksu sulgemiseks, hõõrdunud, hau­dunud, põletada või muljuda saanud kehaosadele.[1]

Süstlehise teelehe ekstrakt avaldab spasmolüütilist, põletikuvastast, antibakteriaalset, bioadhesiivset, immuunsust stimuleerivat toimet ja tõstab hemoglobiini sisaldust veres.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  • Губанов, И. А. и др. 1200. Plantago lanceolata L. — Подорожник ланцетный // Иллюстрированный определитель растений Средней России. В 3 т. — М.: Т-во науч. изд. КМК, Ин-т технолог. иссл., 2004. — Т. 3. Покрытосеменные (двудольные: раздельнолепестные). — С. 239. — ISBN 5-87317-163-7.
  • Универсальная энциклопедия лекарственных растений / Сост. И. Путырский, В. Прохоров. — Мн.—М.: Книжный Дом — Махаон, 2000. — 656 с.
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Taru Ülikooli Kirjastus. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]