Sõbrakaubandus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sõbrakaubandus on kapitalismieelne kaubanduse vorm, mis põhines vastastikusel usaldusel ja isiklikel suhetel. Eelkõige tähistatakse selle terminiga kesk- ja varauusajal toiminud kaubasuhet linnakaupmeeste ja talupoegade vahel.

Keskajal pidasid kaupmehed niinimetatud sõbrahoove, kus talupojad tohtisid ööbida tingimusel, et teevad oma ostud selle kaupmehe juures ja ühtlasi müüvad temale oma tooted. Näiteks 16. sajandi Tallinna kaupmehel Jasper Kappenbergil oli üle saja sõbra (näiteks Viluveres ja Kahalas), kes said temalt isegi laenu.[1]

Keskajal otsisid maalt kaupu, eriti vilja, kokku ostvad kaupmehed endale usaldusväärsemaid talupoegi, keda võis kasutada müüjate otsimiseks ja kauba vahendamiseks ehk kaubaagentideks. Tihti käisid sellised "sõbrad" ka linnas ja olid kaupmehe majas või sõbrahoovis[2] külalised. Varauusajal muutus sõbrakaubandus talupoja suhtes ebavõrdsemaks, seostudes ennekõike talupoegade kutsumisega linna, kus neil püüti nahka üle kõrvade tõmmata, neid täis jootes ja kaupu valesti kaaludes.

Eesti-Soome sõbrakaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated sõbrakaubandusest Eesti ja Soome vahel pärinevad 1300. aastatest, mil Viiburi kandi talupojad käisid Tallinnas ja Virumaa väikesadamates. Soome talupojad purjetasid Mahusse ja Toolsesse ka 1431 ja 1437.[3]

Soome väikesaarte asukad vahetasid sõbrakaubanduse raames kala- ja hülgepüügi saadusi, näiteks soolaräimi, virulaste vilja ja liha, hiljem ka kartulite vastu. Samuti kaubeldi käsitöö ja villaga.[3]

Teise maailmasõjani toimisid Eesti ja Soome rannarahva vahel kaubandussuhted, kus talu- või kalamees käis kindla kaupmehe juures, kes teda majutas ja kostitas, ning vastutasuks ostis kõik kaubad sellelt kaupmehelt. Korduvate ürituste vormis sõbrakaubandust nimetati sõbralaadaks. Sõbrakaubanduse hulka kuuluvad Soomes 1919. aastal kehtestatud kuiva seaduse järel alanud salapiirituse vedu Eestist Soome ning sõjaeelse aja kilulaadad.[4]

Soome ja Eesti vahelist sõbrakaubandust on laatade kujul püütud viimasel aastakümnel taastada, Eestis on sõbralaadad toimunud Kunda ja Mahu rannas.[4]

Viru-Nigula muuseumis on sõbrakaubanduse teemaline ekspositsioon.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Entsüklopeedia, 12. kd., lk. 529-530
  2. Allar Viivik Kuusalu taastab sõbrakaubandust Harju Elu 20/2010, 19 mai 2010 (vaadatud 4. augustil 2011)
  3. 3,0 3,1 Sõbralaat 2008: Ajalugu Kunda Linna Klubi (vaadatud 4. augustil 2011)
  4. 4,0 4,1 Põhjaranniku sõbrakaubandus ja Soome osa Eesti kultuuris "Eestimaa looduslikud pühapaigad: Tammealuse" Eesti Instituut (vaadatud 4. augustil 2011)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Helmut Elstrok "Sõbrakaubandus - sepralaitos" Tallinn: H. Elstrok, 1999 (kordustrükk: Maalehe Raamat, 2002)
  • "Üle mere sõprus: 700 aastat sõbrakaubandust" (koostaja Agu Veetamm) Tallinn: Maalehe Raamat, 2002 (kordustrükk 2004)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]