Ryanair
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Ryanair on Iirimaa odavlennufirma, mille kodulennuväljaks on Dublini lennujaam ja 84 välislennuvälja. Ryanair opereerib üle 354 Boeing 737-800 üle 1600 lennuliinil Euroopas ja Marokos. Ryanair on Euroopa suurim odavlennufirma, reisijate arvu poolest Euroopas kolmas lennufirma ja rahvusvaheliste reisijate arvu poolest maailma suurim[1].
Firma asutati 1985. aastal.
Sihtkohad[muuda | muuda lähteteksti]
Ryanairi viis suurimat baasi on Londoni Stanstedi lennujaam (106 lennuliini), Dublini lennujaam (79 lennuliini), Girona lennujaam (64 lennuliini), Alicante lennujaam (57 lennuliini) ja Brüsseli Charleroi lennujaam (57 lennuliini).
Ryanair kasutab palju teisejärgulisi ja regionaalse tähtsusega lennujaamu, kus on odavamad maandumis- ja käsitlemistasud, selletõttu on ka lennufirma piletid odavamad. Näiteks ei lenda Ryanair Pariisi suurimasse lennujaama Charles de Gaulle'i lennujaama, vaid Pariisi Beauvais' lennujaama, mis asub Pariisist 85 km kaugusel.
Lennukipark[muuda | muuda lähteteksti]
Ryanair sai oma 200. lennuki 5. septembril 2009. 2011. aasta märtsi seisuga on lennukipargi keskmine vanus 3,3 aastat.[2]
| Lennuk | Arv | Tellitud | Reisijaid (turistiklass) |
|---|---|---|---|
| Boeing 737-800 | 397 | 65 | 189 |
| Boeing 737-700 | 1 | 0 | 60/149 |
| Boeing 737 MAX 200 | 0 | 110 | 197 |
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tony Ryan asutas Ryanairi 1985. aastal Iirimaal. Ettevõtte asutamisest möödus mitu aastat, enne kui Ryanairi populaarsus hakkas kasvama. Sellise edu valemiks oli Michael O’Leary palkamine. Tema nägi Ryanairis seda, mida me näeme tänapäeval – Euroopa odavfirmat. Ameerikas oli see kontsept juba olemas. Selliseks ettevõtteks osutus Southwest Airlines, mis oli asutatud kümneid aastaid enne Ryanairi. Southwest Airlines pakkus odavaid reise Ameerikasiseselt. O’Leary teadis, et Euroopa on sama ühtne nagu Ameerika Ühendriigid ning arvas, et ühtse taeva loomine ei osutu probleemiks. O’Leary hakkas planeerima hindade alandamist, tegema koostööd odavate lennujaamadega (lennujaamasid nimetatakse odavateks, kui nad asuvad kaugel kesklinnast ning nende aastane reisijate arv on väike) ja vähendama pakutavaid teenuseid ja töötajaid.
1990ndate lõpuks oli O’Leary muutnud ettevõtte tundmatuseni: Ryanairil oli üle 5 miljoni reisija aastas. O’Leary reputatsioon kasvas. Ta oli kangekaelne mees, kes seisis oma tõekspidamiste eest. Nii ka siis, kui ettevõtte töötajad (pagasi transportijad) otsustasid streikima hakata. O’Leary võttis nende kohustused enda peale ja laadis kogu pagasi lennukisse ise. Selle tõttu kutsuti teda tooth-and-claw capitalist (eesti keeles hamba- ja küüniskapitalistiks). Mees oli tihti ebaviisakas reisijate vastu, kuid neid ei huvitanud see nii kaua, kuni nad said odavalt edasi reisida.
Juba 2003. aastal oli võimalik lennata sama odavalt nagu praegu. Reis Londoni ja Itaalia vahel võis maksta ainult 8.99€. Mitmete riikide juhid märkasid, et koostöö Ryanairiga oleks väga kasulik riigi majandusele ja tooks sisse rohkem turiste.[EE1] Selle tõttu hakkas O’Leary saama meeletuid pakkumisi, et laiendada oma firmat Euroopa riikidesse. 2009. aastal lendas Ryanairiga 59 miljonit inimest. 2012. ja 2016. aastal oli see number vastavalt 76 miljonit ja 1,2 miljardit inimest.[4]
Laienemine[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 2006. aastast on Ryanair proovinud laieneda ja võtta enda alla oma rivaali – Air Lingus ettevõtte. Air Lingus on Iirimaa lennufirma, mis on väiksem kui Ryanair, kuid ikkagi pakub viimasele konkurentsi. 23. oktoobril 2006. aastal ostis Ryanair 19,21% Air Linguse osalustest. 30. oktoobril teatas Ryanair kavatsusest ühendada ettevõtted ja jätkas osaluste ostmist. Euroopa Regioonide kommitee otsuse ajaks oli Ryanair ostetud 29,82% osalustest. Air Linguse õnneks ei nõustunud EU kommitee nende kahe ettevõtte ühendamisega. Ryanair ei olnud sellega nõus ja jätkas osaluste ostmist. 2012. aastal EU kommitee jõudis otsusele, et Ryanair peab loovutama kõik oma osalused, kuid Ryanair keeldus ja proovib tänapäevani osta Air Linguse firmat.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://www.iata.org/ps/publications/Pages/wats-passenger-carried.aspx välja otsitud 13.06.10
- ↑ planespotters.net vaadatud 1.04.11
- ↑ iaa.ie vaadatud 1.04.11
- ↑ J. Rampen. „Ryanair comes down to earth: The hubris of Michael O'Leary.“ The New Statesman. https://www.newstatesman.com/culture/observations/2017/10/ryanair-comes-down-earth-hubris-michael-o-leary (accessed May 13, 2022)
- ↑ M. Furse, „Testing the limits: Ryanair/Air Lingus and the boundaries of merger control,“ in European Competition Journal, pp. 462-483, 2016.
