Rudolf von Willemoes-Suhm
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2023) |
Rudolf von Willemoes-Suhm (11. september 1847 Glückstadt – 13. september 1875 Mikroneesia) oli Schleswig-Holsteinist pärit saksa loodusteadlane, kes osales Challengeri ekspeditsioonil. Ta liitus merereisiga viimasel hetkel ning hakkas uurima vähilaadseid, kuid suri laeval nahapõletikku.[1]
Noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Taani päritolu Preisi riigiametniku Peter Friedrich von Willemoes-Suhmi abielust Mathilde Ida Albertine'iga sündis vanima pojana Rudolf.
Haridus ja akadeemilisus[muuda | muuda lähteteksti]
Esmase koolihariduse sai ta Wandsbekist ja õppis hiljem Hamburgis asuvas Johanneumis, kus läbis abituuriumi aastal 1866. Ta kirjeldas kooli kõrvalt linnustikku Jüüti poolsaarel ja Põhja-Saksa madalikul.
Bonni Ülikooli juuraõpingute järel suundus ta Münchenisse tudeerima zooloogiat, mida juhendas professor Karl von Siebold. 1869. aasta aprillist jätkas ta õpinguid Göttingeni Ülikoolis, kus kaitses doktoritööd.
1870. aastal kolis ta Kieli, kus professor Karl von Kupfferiga kogus isendeid kohalikust lahest. Ta analüüsis isendeid loengute pidamise õiguseks ülikoolis. Münchenis hakkas ta loenguid pidama aasta hiljem.
Ekspeditsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
1872. aastal suundus ta Phønixi laeval taanlastega Fääri ekspeditsioonile, mille käigus kirjeldas sealseid hulkharjasusse ja selgroogseid. Šoti pealinna Edinburghi sadamas Leithis peatudes värbas Charles Wyville Thomson ta Challengeri ekspeditsioonile. Ekspeditsioonil, mis lahkus veel samal aastal, suri ta aga Hawaii saarte ja Tahiti saare vahel roosi ning maeti Vaiksesse ookeani.
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Tema järgi on nimetatud Willemoesia perekond bioloogias, Suhmi saar ja Suhmi abüssaalne tasandik.
Ta pälvis postuumselt Challengeri medali.