Rosenhani eksperiment
Rosenhani eksperiment (inglise keeles the Rosenhan experiment) on Ameerika Ühendriikidest pärit psühholoogi ja Stanfordi Ülikooli professori David L. Rosenhani läbi viidud katse, mille eesmärk oli uurida psühhiaatrilise diagnoosi sõltuvust keskkonnast ja situatsioonist. Katse tulemused avaldati 1973. aastal ajakirja Science artiklis "On Being Sane in Insane Places".[1] Katset peetakse ajaloo üheks mõjukamaks psühholoogiliseks eksperimendiks.[2]
Eksperimendi ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Rosenhani eksperimendi eesmärk oli uurida, kas psühhiaatriahaiglate personal suudab eristada terveid pseudopatsiente psühhiaatrilistest haigetest. Eksperimendis osales 8 katseisikut, kes esitlesid end erinevates Ameerika Ühendriikide psühhiaatriahaiglates skisofreeniale omaste sümptomitega, kirjeldades, et kuulevad eriskummalisi hääli. Katseisikute ülesanne oli lasta end esmalt haiglasse sisse kirjutada, seejärel naasta tavapärase käitumise juurde ning veenda personali, et neil enam sümptomeid ei esine.[1]
Kõigil katses osalenutel diagnoositi skisofreenia ning nad kirjutati haiglasse sisse, ehkki muid sümptomeid katseisikud esmasel vaatlusel ei ilmutanud. Haiglas dokumenteerisid katseisikud ümberringi toimuvat, samal ajal teeseldes, et võtavad ettenähtud ravimeid. Varem või hiljem kirjutati kõik katseisikud haiglast välja taanduva skisofreenia diagnoosiga. Eksperimendi analüüsis kirjeldas Rosenhan kaasaegse psühhiaatriaasutuste süsteemseid kitsaskohti ning jõudis järeldusele, et tollane diagnostikasüsteem oli puudulik, sest diagnoosimisel esines suur esimest tüüpi vea esinemise tõenäosus (tõenäosus, et patsient saab valepositiivse diagnoosi). [1]
Olulisus[muuda | muuda lähteteksti]
Rosenhani järeldused tekitasid psühholoogide ja psühhiaatrite koolkondades küllaltki palju poleemikat, tuues esile selged puudujäägid tolleaegse diagnostikasüsteemi usaldusväärsuses ja adekvaatsuses.[3] Töö ilmumise järel tekkinud diskussioon aitas suuresti kaasa uue APA psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni (DSM-III) versiooni väljatöötamisele 1980. aastal. DSM-III sisaldas esialgsest versioonist ligi kaks korda rohkem psüühikahäireid, mis jagati omakorda ära 3 telje vahel. Eelmiste versioonidega võrreldes leidis aset suur muutus standardsema ja usaldusväärsema psüühikahäirete diagnoosimise süsteemi suunas, kus rõhuasetus oli eelkõige patsiendi puhul jälgitavatel sümptomitel, mitte niivõrd kindlate häirete subjektiivsetel mudelitel. Seega andis Rosenhani eksperiment suure tõuke psüühikahäirete diagnoosimise edendamisse.[4]
Lisaks on Rosenhani uuringu tulemused mõjutanud meditsiinilist diagnostikat teiste valdkondade, näiteks kriminalistika ja kohtusüsteemi perspektiivist, kus psühhiaatriliste häirete sümptomite teesklemine on endiselt levinud. Kohtuekspertiisis on eriti oluline viia läbi usaldusväärne vaimse tervise hindamine, et mõista patsiendi tausta, selgitada tema sümptomite olemust ja nende raskusastet ning teha teadlikumaid õigusjärgseid otsuseid. [5]
Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]
On argumenteeritud, et Rosenhan interpreteeris oma katse tulemusi valesti. Rosenhani kaasaegne autor Robert Spitzer kirjeldas tema tööd lausa kui teadusena esitatavat pseudoteadust. Spitzer lükkas Rosenhani kriitika psühhiaatriahaiglate personali diagnoosimise võimekuse kohta ümber, tuues välja, et mitte ainult psühhiaatrilisi, vaid ka füüsilisi terviseprobleeme on võimalik vigaselt tuvastada, ning olukorras, kus meditsiinipersonal annab esmase hinnangu vaid verbaalse küsitluse põhjal, ei tõesta vale diagnoosi andmine ilmtingimata personali ebapädevust. Seega ei pruugi psühhiaatrilise diagnostika keerukus ilmtingimata viidata personali puudujääkidele, milleni Rosenhan oma järeldustes jõudis.[6]
Theodore Millon tõi oma 1975. aasta artiklis Rosenhani eksperimendi suurima nõrkusena välja tema eksperimendiplaani ning metodoloogia puudulikkuse, pakkudes välja mitu viisi, kuidas Rosehan oleks saanud oma hüpoteese paremini testida.[7] Ka Rosenhan ise on öelnud, et nii mõnigi pseudopatsient tundis end katseolukorras ebamugavalt, sest ei osanud oodata, et ta nii kiiresti asutusse sisse kirjutatakse, samuti ei teadnud katseisikud täpselt, mis neid haiglas ees ootab, mis seab ohtu eksperimendi eetilised kaalutlused.[1]
Replikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Psühholoog Lauren Slater proovis Rosenhani eksperimenti iseenda peal korrata, esitledes end üheksas erinevas psühhiaatriakabinetis auditoorsete hallutsinatsioonidega. Väidetavalt diagnoositi tal enamikul juhtudel psühhootiline depressioon, mistõttu ta pidas Rosenhani hüpoteesi kehtivaks. Spitzer, Lilienfeld ja Miller kordasid Slateri eksperimenti, replitseerisides seega omakorda modifitseeritud kujul ka Rosenhani eksperimenti (s-o kontseptuaalne replikatsioon). Autorid jõudsid oma katse käigus järeldusele, et Slateri eksperimendi reliaablus on kaheldav, sest kui Slateri raamatust välja võetud sümptomite kirjeldused katse käigus psühhiaatriaosakonna personalile esitati, pakkusid vaid kolm psühhiaatrit diagnoosiks psühhootilist depressiooni. Seetõttu ei saa Slateri eksperimenti Rosenhani katse edukaks replikatsiooniks nimetada.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Rosenhan, D. L. (19. jaanuar 1973). "On Being Sane in Insane Places". Science (inglise). 179 (4070): 250–258. DOI:10.1126/science.179.4070.250. ISSN 0036-8075.
- ↑ Cummins, Ian (2020). "Rereading Rosenhan". Illness, Crisis & Loss (inglise). 28 (1): 38–50. DOI:10.1177/1054137317690377. ISSN 1054-1373.
- ↑ Gullickson, Terri (1995). "Review of Forty Studies That Changed Psychology: Explorations Into the History of Psychological Research". Contemporary Psychology: A Journal of Reviews. 40 (11): 1112–1112. DOI:10.1037/004159. ISSN 0010-7549.
- ↑ Cahalan, Susannah (2019). The great pretender: the undercover mission that changed our understanding of madness (First edition trükk). New York Boston: Grand Central Publishing. ISBN 978-1-5387-1526-0.
- ↑ Gaughwin, Peter C. (2005). "On Being Insane in Medico-Legal Places: The Importance of Taking a Complete History in Forensic Mental Health Assessment". Psychiatry, Psychology and Law (inglise). 12 (2): 298–310. DOI:10.1375/pplt.12.2.298. ISSN 1321-8719.
- ↑ Spitzer, Robert L. (1975). "On pseudoscience in science, logic in remission, and psychiatric diagnosis: A critique of Rosenhan's "On being sane in insane places"". Journal of Abnormal Psychology (inglise). 84 (5): 442–452. DOI:10.1037/h0077124. ISSN 1939-1846.
- ↑ Millon, Theodore (1975). "Reflections on Rosenhan's "On being sane in insane places."". Journal of Abnormal Psychology (inglise). 84 (5): 456–461. DOI:10.1037/h0077120. ISSN 1939-1846.
- ↑ Spitzer, Robert L.; Lilienfeld, Scott O.; Miller, Michael B. (2005). "Rosenhan Revisited: The Scientific Credibility of Lauren Slater's Pseudopatient Diagnosis Study: 1". The Journal of Nervous and Mental Disease (Ameerika inglise). 193 (11): 734. DOI:10.1097/01.nmd.0000185992.16053.5c. ISSN 0022-3018.