Rosa Glikman
Rosa Glikman (neiuna Rosa Gutmann; 3. detsember 1896 Põltsamaa – 20. veebruar 1994 Tallinn) oli Eesti arst.
Ta lõpetas aastal 1916 Tallinnas L. N. Beljajeva Tütarlaste Gümnaasiumi. Aastatel 1917–1918 ja 1920–1924 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, ta lõpetas selle arsti astmega.
Pärast ülikooli lõpetamist sai ta ajutise praktiseerimisloa Nõmmele (kuna ta abikaasa oli Läti kodanik, viis see ka tema läti kodakondsusesse; Eesti kodakondsuse sai ta aastal 1927). Pärast Eesti kodakondsuse saamist oli ta erapraksisega laste- ja sisearst Nõmmel ja ühtlasi Tallinna Ühise Haigekassa arst. Aastatel 1940–1941 oli ta Nõmme Lastepolikliiniku arst ja tunnistati 11. juunil 1940 13-aastase staažiga sise- ja lastehaiguste eriarstiks Arstide Koja komisjoni poolt.
Juulis 1941 põgenes ta (koos abikaasa ja pojaga) Saksa vägede eest Nõukogude Liidu tagalasse, Usbeki NSV-sse Andižani, kus ta töötas lastearstina. 13. juunil 1944 kutsuti ta Moskvasse, Eesti NSV Tervishoiu Rahvakomissariaadi käsutusse, nõukogude tervishoiusüsteemi taastamiseks. Eestisse tuli ta tagasi oktoobris 1944 ja ta asus tööle Eesti NSV Siseministeeriumi Polikliiniku arstina. Sellel kohal töötas ta aastani 1950, mil ta läks üle Tallinna I Lastehaigla vanemordinaatori ametikohale ja töötas sellel ametikohal kuni pensionile siirdumiseni aastal 1966.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli arst Abram Glikman, nende poeg on vandeadvokaat Aleksander Glikman; samuti on advokaat ka nende pojapoeg Leon Glikman.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960. Lk 163–164