Helbe Merila-Lattik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helbe Merila-Lattik (neiuna Helbe Lattik; 3. juuli 1928 Tartu23. mai 2018) oli eesti arst ja arstkonna ajaloo uurija.

Ta lõpetas 1947. aastal Tartu 2. Keskkooli. Samal aastal asus ta õppima Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas. Õppida sai ta vaid 4. kursuse lõpuni, sest represseeritu tütrena ta eksmatrikuleeriti 1951. aastal. Tal õnnestus jätkata stuudiumi Moskva 1. Meditsiiniinstituudis, mille ta lõpetas 1953. aastal cum laude.[1]

Ta töötas aastatel 1953–1955 Kingissepa rajooni haiglas kirurgi ja kiirabiarstina. Pärast abiellumist 1955. aastal asus ta tööle Tallinna Pelgulinna Haiglasse kirurgina. Ta spetsialiseerus uroloogiks, oli samas haiglas kuni 1980. aastani uroloogia osakonna juhataja ja kuni 1992. aastani ordinaator. Pensionile jäi ta 1993. aastal.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1989. aastast uuris ta Eesti arstide elukäiku ja saatust nii Nõukogude teise ja kolmanda kui ka Saksa teise okupatsiooni ajal.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kirjutanud arvukalt artikleid nii meditsiini alal kui ka eesti arstide represseerimisest ning viktimiseerimisest okupatsioonide ajal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Robert Moritz Lattik ja ema Alma Lattik olid arstid. Onu Jaan Lattik oli kirjanik, vaimulik ja poliitik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "In memoriam. Helbe Merila-Lattik 13.06.1928–23.05.2018". Eesti Arst, 7(97)/ 2018. Lk 399

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

  • "In memoriam. Helbe Merila-Lattik 13.06.1928–23.05.2018". Eesti Arst, 7(97)/ 2018. Lk 399

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]