Rooma majuskelkursiiv

Allikas: Vikipeedia
Papüürusele majuskelkursiivis kirja pandud katkend Rooma senatis peetud kõnest, 1. sajand
Majuskelkursiivist inspireeritud tänapäeva kiri: "Hoc gracili currenteque / vix hodie patefactas / Romani tabulas ornarunt calamo."
Majuskelkursiivis tekst kasekoorest nn Vindolanda tahvlitel, 1.–2. sajand

Rooma majuskelkursiiv ehk vanem rooma kursiiv (capitalis cursiva) on ladina majuskelkiri, mida kasutati Roomas valdavalt erakirjadeks, dokumendikirjana ja igapäevamärkmeteks erinevalt teistest Rooma majuskelkirjadest (capitalis monumentalis, ruutkapitaal, rustika).

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Majuskelkursiiv kujunes arhailise ladina tähestiku baasil välja 4.3. sajandil eKr. Kirjutamise iseloom kujundas tähevormide välimuse. Kõvale materjalile, näiteks puidule kraapimisel muundusid ruutjad ladina kirja majusklid kaarjateks tähekujudeks, jooned olid sageli omavahel sidumata. Pehmele materjalile, nagu vahatahvel või papüürus, roosulega kirjutamine tehti enamasti kiiresti, mis viis mõne vormi lihtsustumiseni, näiteks sulasid kaks eraldi tõmmatud joont üheks.[1] Silmusjad pikendid ülal- ja allpool rida esinesid ka majuskelkursiivis, sarnaselt hilisema rooma minuskelkursiiviga.

Papüürusele kirjutatud majuskelkursiivis tekste on säilinud 1.–4. sajandist.

Rooma majuskelkursiivi üks tunnuslik tähevorm on vasakule suunatud paunaga b.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]