Vahatahvel

Allikas: Vikipeedia
Koolilapse harjutused, 3. sajand.

Vahatahvel (tabula cerata) koosneb enamasti puidust raamist (vahel ka metallist, luust, elevandiluust) ja sellele valatud vahakihist, millele pärast vaha jahtumist on võimalik kirjutada. Selleks, et muuta kirjutatavat pinda vastupidavamaks ja selgesti loetavaks, segatakse vahale hulka värvaineid ja tahkumist suurendavaid lisandeid. Soovitud tekst kantakse tahvlile krihvliga. Hiljem on võimalik pind uuesti tasandada ja kirjutamiseks taaskasutada. Andmete kaitseks mahakulumise eest on tahvleid tihti seotud kahe (diptühhon) või enama (triptühhon, polüptühhon) kaupa kokku. Kasutusel juba alates antiigist ja läbi keskaja. Leidis laialdast rakendust arvepidamises ja kaubanduses tänu oma lihtsale käsitsusviisile. Vaatamata teksti suhteliselt viletsale säilivusele ja võimalusele seda kergesti võltsida, on vahatahvlitel mõnikord sõlmitud isegi lepinguid. Kasutusel väga erinevates ühiskonna gruppides koolilastest kuni riigiametnikeni. Säilivad oma materjali tõttu kõige paremini niiskes pinnases. Meile kõige lähemal on neid hulgaliselt leitud Novgorodist.