Robert Johnson (filosoof)

Robert N. Johnson on USA filosoof, kes tegeleb põhiliselt Immanuel Kanti moraalifilosoofiaga.

Ta sai doktorikraadi 1993 Põhja-Carolina Chapel Hilli Ülikoolist. Ta töötab 1993. aastast Missouri Ülikoolis, 2009. aastast on ta filosoofiaprofessor.

Looming

Hea tahe ja kohusest toimimise moraalne väärtus

Artikkel "Good Will and the Moral Worth of Actions from Duty" käsitleb Kanti hea tahte käsitust "Alusepanekus kommete metafüüsikale".

Hea tahte omamine on esimeses lähenduses tugev sidumus käituda moraalselt. Sel juhul tähendab Kanti väide, et ainult hea tahe on tingimusteta hea, et ainult niisuguse sidumuse omamine on tingimusteta hea. Tundub, et Kanti meelest see tugev sidumus käituda moraalselt ongi see, mida tavamõtlemises mõeldakse moraalselt hea inimene olemise all. Aga nagu Kant "Kommete metafüüsikas" üllataval kombel ütleb, võib ka parima tahte juures puududa moraalne voorus (tahte moraalne tugevus ületada kohusele vastu käivad soovid). Näiteks julgusel ja lahkusel ei ole hea tahte seisukohast mingit rolli. Voorused aitavad küll heale tahtele kaasa ja kergendavad selle tööd, kuid põhimõtteliselt võib neid mitte olla. Hea tahe võib iseloomu nõrkuse tõttu olla täiesti võimetu viima ellu oma eesmärke (ümbritsevate heaolu edendamine ning enda ja oma iseloomu parandamine). Ometi oleks sellise tahtega inimene moraalselt hea. Ja inimesel võivad olla kõik hea tahte elluviimiseks vajalikud voorused, ent ta võib ometi olla hea tahteta ja seega moraalselt mittehea. Need voorused ja nende eesmärkide saavutamine on küll hea, kuid see pole austusväärne. See tundub hämmastav, sest paljud peaksid just selliste vooruste tõttu inimest moraalselt heaks. Veel hämmastavam on see, et Kanti arvates tavainimesed nõustuvad temaga. Tavainimesed võivad tõesti pidada moraalsesse headusesse mittepuutuvateks arukust, loovust ja teravmeelsust, teine asi aga on tahtejõu, kaastunde, julguse ja teistega arvestamisega.

Kant ütleb, et erinevalt loodusseaduste järgi toimuvatest sündmustest saavad mõistusega olendid toimida kooskõlas ettekujutusega seadustest, st juhtmõtete ja plaanide, ehk nagu Kant ütleb, praktiliste printsiipidega. See ei ole lihtsalt teo valimine, mis Kanti järgi on ka loomadel. Loomad ei vali tegusid juhtmõtete ja mõistlike strateegiate järgi, vaid otseselt soovide põhjal, ja nii soovid kui ka valikud on seletatavad loodusseadustega. Inimeste valikud ei ole kunagi loodusseadustega täielikult seletatavad, kuigi soovid mõjutavad valikute aluseks olevate plaanide kujunemist ja elluviimist. See eristab inimeste tahet pühast tahtest, mis soovide puudumise tõttu teeks paratamatult mõistuspäraseid valikuid lihtsalt juhtmõtete järgi. Inimese tahe on võime toimida valikute kaudu põhjendite alusel, kusjuures mittemõistuspärased soovid afitseerivad teda, kuid ei määra teda. Sageli jääb mulje, et Kanti väide, et inimese tahe toimib erinevalt kõigest muust looduses, on põhiliselt metafüüsiline, nimelt et tahe on väljaspool loodusmaailma, kuid siiski afitseerib seda. Nagu kõik muu vaadeldavgi, on tahe mingil moel olemas iseeneses, lahus sellest, kuidas ta nähtub tegude (ka meie oma tegude) vaatluses. Ja sellel tahtel iseeneses on ainulaadne vahekord vaadeldava maailma toimimisega, nii et me saame vaadeldavad sündmused panna mittevaadeldava tahte arvele. Ja sellest on raske isegi aru saada. Aga oletame, et me jätame Kanti metafüüsika kõrvale. Jääb siiski see, et mõistusega olenditena me oleme ühelt poolt maailma vaatlejad, teiselt poolt seda muutvad tegijad. Kui me teame kõike maailma kohta ja oma koha kohta selles, siis me ei tea ikka veel, kuidas maailma muuta. See küsimus on ainult tahtega mõistusega olendil, ja see teeb ta ainulaadseks. Valides juhindume printsiipidest selle kohta, mida tuleks valida, mitte loodusseadustest. Kant ütleb selle kohta, et meil on tahe, mida ei seo loodusseadused. Selleks et me oleksime õigustatud kaalutlema, ei pruugi meil olla uskumust, et me tõesti oleme sellised olendid. Omistades heale tahtele tingimatu väärtuse, ei omista me Johnsoni arvates erakordset omadust tunnetumatule võimele, mis toimib ainult mittelooduslikus maailmas. Kogu jutt on lihtsalt mõeldud mõistusega olenditele, kelle ees on küsimus, mida teha. Kant ei ütle, kas hea tahe seisneb ühes valikus, valikute kogumis mingi aja jooksul või dispositsioonis teha teatud laadi valikuid. Juhul kui ta räägib üksikutest valikutest, siis ta väidab, et ainsad moraalse väärtusega asjad on teatud konkreetsed valikud. Aga vaevalt on isoleeritud sündmustel nii suur väärtus. Vaevalt on konkreetse valiku tegemine konkreetsel põhjendil juhuslik. Usutavam oleks oletada, et Kant räägib valikute kogumist pikema aja vältel; hea tahte üle ei saa otsustada ühe valiku järgi. Ja sügavam tõsiasi ei ole isegi mitte valikute kogum (võib-olla vaadeldaval ajal ei olnud keerulisi olukordi). Sellepärast peab Johnson tõepäraseks, et Kant peab silmas dispositsiooni teha teatud laadi valikuid, toimida teatud kindlate juhtmõtete järgi, püüelda teatud laadi eesmärkide poole jne. Dispositsiooni all mõtleb Johnson inimese joont, mille tõttu ta teatud laadi asjaoludel valiks, mida teha, teatud laadi põhjenditel. Kant saab aga aru, et väidet, et niisugune dispositsioon on tingimusteta hea, võidakse kergesti vääriti mõista. Sellepärast ta ütleb, et selle võime tõttu ei ole inimestel tingimata parem. Vastupidi, inimestel oleks parem, kui neil oleks õnnelikkuse poole püüdlemiseks mõistuse asemel instinkt. Et mõistus tihti jätab soovitamata viisid meie õnnelikkuse saavutamiseks, siis nähtavasti tahe ei ole mõeldud meie õnnelikkuse saavutamiseks.

Johnson nimetab seda, mis Kanti järgi suunab praktilist kaalutlemist ja praktilisi valikuid, juhtmõteteks ja plaanideks, et rajada sild sellega, kuidas meie moraalipsühholoogiast mõtleme. Kanti järgi on praktilisi printsiipe kahesuguseid. Need, mis kehtivad ühe inimese või piiratud arvu inimeste puhul, on subjektiivsed praktilised printsiibid ehk maksiimid; need, mis kehtivad mis tahes mõistusega tegija puhul, on objektiivsed praktilised printsiibid ehk seadused. Ühed on piiratud inimeste plaanid, teised on iga mõistusega tegija jaoks kehtivad plaanid. Näiteks on igal mõistusega tegijal plaan kasutada oma eesmärkide saavutamiseks tarvilikke ja saadaval olevaid vahendeid. Ühed on subjektiivsed, teised objektiivsed plaanid. Minu plaan anda rahakott omanikule tagasi võib olla orienteeritud soovile tasu saada. Maksiimina kõlaks see umbes nii: "Ma annan omandi tagasi, kui see toob tõenäoliselt mulle kasu." Kuigi paljudel võiks selline plaan olla, ei pea kõik seda selliseks, et seda tuleb täita, et ratsionaalne olla. Mõnede meelest on kohustavam plaan olla viisakas või olla auväärne. Rikkaid siin kasu ei huvitaks. Aga plaan anda rahakott omanikule tagasi kehtib igaühe puhul, isegi kui neil pole sellega seoses mingit isiklikku huvi. Printsiip anda asjad omanikele tagasi on praktiline seadus, aga printsiip teha kõike, mis toob kasu, on ainult maksiim. Kui ma toimin juhtmõtte järgi, mis võiks olla igaühe juhtmõte, siis minu juhtmõte on praktiline seadus. Et inimeste tahe on võime valida printsiipide alusel, siis see, et tahe on hea, tähendab, et dispositsioon kasutada seda valimisvõimet teatud moel on hea. See on dispositsioon võtta omaks õiget laadi juhtmõtteid, nimelt praktilisi seadusi, ja nende alusel toimida. Nii et hea tahe on valimisdispositsioon, mis on hea sellepärast, et ta rajaneb printsiibil, mis on või saaks olla printsiip igaühe jaoks.

Paistab, et Kant seostab väärtust ideaalse heakskiiduga. Ta ütleb, et erapooletu ratsionaalne kõrvaltvaataja ei saa rõõmustada, nähes katkematut heaolu olendil, kellel puuduvad kõik puhta ja hea tahte jooned. Võiks siis arvata, et asi on hea siis ja ainult siis, kui erapooletu ratsionaalne kõrvaltvaataja selle üle rõõmustab. Pole kindel, kas Kant peab seda headuse definitsiooniks; võib-olla ideaalse vaatleja rõõm pole see, mis head asjad heaks teeb. Hiljem on Kantil ka väiteid, mis näevad välja nagu "hea" mõiste analüüs. Ta ütleb näiteks, et praktiline hüve on see, mis määrab tahte mõistuse ettekujutuste abil, seega mitte subjektiivsete põhjuste kaudu, vaid objektiivselt, st alustel, mis kehtivad mis tahes mõistusega olendi puhul. See erineb meeldivast, mis mõjutab tahet ainult tunde kaudu üksnes subjektiivsete põhjuste kaudu. Johnsoni arvates ei ole siin jutt mitte headuse enese omadusest, vaid heade asjade omadustest, st omadustest, mille tõttu asi on hea, (nagu näiteks hea tee lennujaama on tee, mida mööda jõuab ceteris paribus lennujaama kiiremini). Siis Kant ütleb, et omadused, mille tõttu miski on hea, on omadused, mis määravad tahte mõistuse ettekujutuste kaudu. Mõistuse ettekujutused on praktilised printsiibid. Nii et millegi teevad heaks omadused, mis määravad tahte praktilistesse printsiipidesse kaasatuse kaudu. Näiteks kui ma võtan omaks praktilise printsiibi, et ma sõidan lennujaama teatud kindlat teed mööda, selle alusel, et see on kõige kiirem tee, siis omadus olla kõige kiirem tee määrab minu otsuse selle kaudu, et ta on kaasatud sellesse printsiipi. "Määrab tahte" tähendab 'annab tahtele kui mõistlikule tahtele küllaldase kaalutluse tahta'. Nii et Kanti järgi millegi omadused, mis teevad selle heaks, on need omadused, mis annavad küllaldased kaalutlused tahta praktiliste printsiipide ehk maksiimide alusel. Ja praktiisest hüvest on jutt selleks, et eristada moraalset ja prudentsiaalset headust teist laadi väärtustest, näiteks esteetilistest väärtustest, mis ei ole tegude küllaldased alused, vaid võib-olla kaalutlused mingi hoiaku kasuks. Niisiis, praktilises mõttes hea on see asi, millel on omadused, mis kaasatuse kaudu praktilistesse printsiipidesse annavad küllaldased kaalutlused seda tahta. Et heade asjade omadused annavad objektiivsed kaalutlused tahtmise kasuks, siis nad annavad kaalutlused, mis kehtivad mis tahes mõistusega olendi jaoks. Nii et objektiivsus on siin kehtivus mis tahes mõistusega olendi jaoks ühise ratsionaalsuse tõttu. "Hea" mõiste analüüsi meil veel pole, aga me teame, mis laadi omadused asjal peavad olema, et ta oleks hea. "Praktilise mõistuse kriitikas" ütleb Kant, et hüve on ihavõime paratamatu objekt mõistuse printsiibi järgi. Lihtsamalt öeldes, headus on omadus olla ratsionaalse tahte paratamatu objekt. Tahte objekt on see, mida tahetakse, kõige vahetumalt tahe. Hea ja halb käivad siis Kanti järgi rangelt võttes tegude kohta, mitte tunde kohta, ning absoluutselt hea või halb saab olla ainult teguviis, tahte maksiim, ning järelikult tegev inimene ise kui hea või halb inimene. Nii et olla hea selles mõttes, milles hea tahe on hea, tähendab olla mõistuspärase tahte paratamatu objekt. Et hea on see, mis on mõistuspärase tahte jaoks paratamatu, siis see on see, mida kõik mõistuspärased tahted tahavad. Tuleb välja, et headus on omadus olla ratsionaalse tahte paratamatu objekt selle tõttu, et omatakse teisi omadusi, mis annavad tahtmiseks küllaldased universaalselt kehtivad kaalutlused.

On hulk asju, mida peetakse mitmes suhtes heaks ja soovitavaks, kuid mis võivad olla halvad ja kahjulikud. George Edward Moore'i järgi ei ole terviku väärtus tingimata osade väärtuste summa. Kui lisada halvale olukorrale hea asi, näiteks nauding, siis tervik ei pruugi minna paremaks. Kantil on ka nii. Aga me võime öelda, et nauding on hea, aga kaotab selle väärtuse, kui see on kurjal inimesel; nauding muutub halvaks või neutraalseks. Me võime ka öelda, et nauding jääb ikkagi heaks, kuid tervik ei lähe paremaks või läheb halvemaks. Johnsoni arvates on Kanti positsioon esimene ja Moore'i positsioon teine. Siis Kanti positsioon on vähem paradoksaalne. Tõsi küll, Moore'i teooria ikkagi seletab, miks nautiv kuri inimene on halvem kui neutraalne või mittenautiv: halva inimese käes on hea asi. Paradoksaalne on aga see, et kui naudingu lisamine teeb asja hullemaks, siis nauding ei saa olla selles olukorras hea. Igatahes tundub, et Kanti järgi on asja väärtus tingimuslik parajasti siis, kui saab kujutleda olukorda, milles see pole hea. Tuntub, et kui Kant ütleb, et mingi hüve puhul saab kujutleda, et sel pole väärtust, siis see näitab tema jaoks, et selline olukord on võimalik. Nii et kui miski on tingimusteta hea, siis see on paratamatult hea. Paistab, et Kant väidab, et paratamatult hea olemine on võimalik ning et see omadus on ainult heal tahtel. Muidugi tekib kahtlus, kas see on võimalik. Me võime ju kujutleda olukorda, milles isegi dispositsioon teha valikuid objektiivsete kaalutluste alusel ei ole hea. Oletame näiteks, et kuri kõikvõimas deemon põhjustab kõigile inimestele igavest kannatust, kui ma säilitan hea tahte. Nii et kui tingimusteta hea tähendab seda, siis see mõiste on hädas. Küllap siis Kant peab silmas midagi muud. Võib-olla ta eristab hea tahtmise omamise väärtuslikkust iseeneses sellest, et konkreetsel inimesel tegelikult on see dispositsioon, (see võib teatud asjaoludel halb olla). Aga sel juhul ei erine hea tahe kui tingimusteta väärtus näiteks arukusest ja naudingust kui tingimuslikest väärtustest. Võib-olla Kant peab silmas, et me saame mõelda arukust ja õnnelikkust iseenesest mitteheana (headus oleneb kontekstist), hea tahte omamist aga mitte. Deemoni näite puhul me ütleksime, et on halb, et inimesel on see hea omadus, mitte et see omadus ise ei ole hea. Aga näiteks dr Frankensteini arukus ei ole hea, sest see on liiga suur. Teadmine võib väärtuse kaotada, kui see maailmakorda muudab. Selle vaate järgi siis ei ole asi lihtsalt selles, et heal tahtel on sama laadi väärtus nagu teistel headel asjadel, ja vahe on ainult selles, et tal on see igas olukorras; vaid tal on täiesti teist laadi väärtus, mis ei olene asjaoludest. Aga mis laadi väärtus see võiks siis olla? Miski on tingimuslikult hea, kui ta on hea mingil tingimusel, näiteks et mingi teine asi on hea. Kant väidab, et kõigel muul peale hea tahte on headuse tingimus. Ja tahte headus on iga väärtusliku asja headuse tingimus. Tingimuslikult väärtuslik asi saab väärtuse kaotada sellepärast, et mõnes olukorras pole tema headuse tingimus täidetud. Ainult mõnes olukorras väärtuslik olemine pole siiski mõisteliselt sama mis ainult tingimuslikult väärtuslik olemine. Olukord on kõik kokku, mis asja ümbritseb, tingimus aga on selle olukorra osa, millest asja väärtus sõltub. Kant väidab ka, et tingimusteta hea on igas suhtes hea. Nii et tingimuslikult väärtuslik asi on mingis suhtes võib-olla isegi halb. Asja kujutlemist teises olukorras võib pidada viisiks, kuidas välja tuua, mis suhtes asi ei ole hea. Võib-olla Kant peab hea tahte juures silmas seda. Siis mõtteeksperimendid näitavad, et miski peale hea tahte ei ole igas suhtes hea. Näiteks arukus ei ole igas suhtes hea. Kant ütleb, et arukus võib olla äärmiselt halb ja kahjulik, kui tahe, mis seda kasutab, ei ole hea. Ta peab silmas osalt seda, et arukust saab kasutada nii heal kui ka halval otstarbel, nii et arukus on väline. Aga ka hea tahe on väline, nagu näitab deemoni näide. Aga arukas inimene saab arukust kasutada isegi kurjaks otstarbeks. Aga raske on kujutleda, kuidas hea tahtega inimene saab head tahet kasutada kurjaks otstarbeks. Tundub, et hea tahte loomus välistab selle. Hea tahtega inimene ei saa mingis suhtes head tahet kurja teenistusse rakendada. Kant ütleb ka, et hea tahe on seesmiselt hea, iseeneses hea. Kas see on sama mis tingimatult hea? Tundub, et Kantil on need eri mõisted: ta selgitab, miks tingimatu hea on iseeneses hea. Hea tahe on iseeneses hea selles mõttes, et ta on hea ainult tahtmise tõttu. Dispositsioon tahta on tahte seesmine omadus. Nii et ta peab vähemalt osalt silmas, et tahe on seesmiselt väärtuslik, kui selle teevad väärtuslikud selle seesmised omadused, st omadused, mis ei olene ümbritsevatest asjaoludest. Tundub, et seesmine väärtus on Kanti järgi väärtus, mis asjal on tema omaduste tõttu olenemata ümbritsevatest asjaoludest. Tahte ainus seesmine omadus on tahtmine, mis teda iseloomustab. (Aga väärtuse omamine võib olla ka asja väline omadus. Asjal võivad olla välised omadused sisemiste omaduste tõttu. Seesmine väärtus võib olla väline omadus.) Omadused, mis teevad asja väärtuslikuks, on asja väärtuse tingimused, kuid mitte tingimata ainsad tingimused. Oletame, et asja seemine headus tähendab, et kui asi on hea, siis on tal seesmised omadused, mis teevad ta heaks. Aga asja headusel võib olla ka teisi tingimusi, millel asja heaks tegevad seesmised omadused tegelikult ka teevad ta heaks. Näiteks naudingu seesmised omadused, mis on tema headuse allikas, kui ta on tegelikult hea, ei pruugi teda heaks teha, kui halb inimene teda naudib. Isegi kui halb inimene naudib, on naudingul seesmised omadused, mis teevad ta heaks, kuid pole täidetud naudingu headuse tingimus, et nautija ei ole halb inimene. Igatahes see, mis on tingimusteta hea, peab olema ka seesmiselt hea. Tõepoolest, tingimusteta väärtuslik asi on väärtuslik mis tahes asjaoludel, st pole olukorda, milles tema väärtuse tingimused pole täidetud. Aga asjaoludest sõltumatud on ainult asja seesmised omadused. Seega peavad tingimusteta väärtusliku asja väärtuse tingimused olema asja seesmised omadused. Tingimusteta hea asi peab olema hea iseeneses, aga asi, mis on hea iseeneses, ei pea olema tingimusteta hea. Viimane on tõsi ka sellepärast, et asja seesmised omadused erinevad asja olemuslikest omadustest, st omadustest, mis asjal peavad olema, et olla see, mis ta on. Asi võib kaotada seesmisi omadusi, jäädes selleks, mis ta on. Aga kui tingimusteta hea asi on hea olenemata asjaoludest, siis omadused, mille tõttu ta hea on, peavad olema ka olemuslikud. See on mitmes suhtes soodne tulemus. Esiteks, on palju seesmiselt häid asju, mis mingis suhtes on mittehead, näiteks nauding, ilu, teadmine. Aga nad ei ole sellepärast veel tingimusteta head. Teiseks, paistab, et enamik asju on mitmes suhtes head ja mõnedel võimalikel asjaoludel halvad. Mõned asjaolud kaasavad asja seesmisi omadusi, mõned väliseid. Kant ütleb, et hea tahe ei ole hea mitte tagajärgede ega saavutuste pärast ega adekvaatsuse pärast mingi eesmärgi saavutamiseks, vaid ainult tahtmise tõttu, on hea iseeneses. Paistab, et sellega on öeldud, et hea tahe on ainult seesmiselt hea (tahtmise tõttu) ja mingit muud väärtust tal pole. Kuidas see saab nii olla? Hea tahe võib olla ka kasulik. See, kas valik oli hea, paistab sõltuvat valitud asja väärtusest sama palju või rohkem kui valiku enda seesmistest omadustest. Ja ükskõik kui hea valik ka pole, ta võib olla ka kasulik ja seega hea ka selle poolest. Aga siin me rääkisime tingimusteta hea valiku väärtusest. Valik võib olla mitte tingimusteta hea kas tulemuse väärtuse või muu välise omaduse tõttu. Asi on selles, et mis tahes valiku ja selle välise omaduse puhul võib olla asjaolude muutusi, mis ei puuduta välist omadust, küll aga valikut. Sellepärast on tingimusteta hea asi ka seesmiselt hea. Nii et selleks, et leida, miks tingimusteta heal tahtel on selline väärtus, võib piirduda seesmiste omadustega. Sellepärast Kant ütlebki, et hea tahe on hea ainult selle tahtmise tõttu; selle tahtmine ongi see hea tahte seesmine omadus, mis annab talle tingimusteta väärtuse. Kanti järgi on tahe mõistusega olendite võime teha tegusid, valides neid printsiipide ehk seaduste ettekujutuste alusel. Seda me rakendame näiteks valides looduslike põhjuslike seaduste ettekujutute alusel, näiteks hoiame tulest eemale, sest loodusseaduste järgi see põletab. Me kujutame põhjuslikke ahelaid ette, sest meil on loomulik huvi või soov valu vältida. Me mõistame seda soovitavat asja meie valikutest põhjustatuna. See on praktiline mõtlemine, kuidas oma eesmärke ellu viia, ja nii see toimib printsiipide alusel. Kant ütleb, et kui valikud põhinevad sellistel printsiipidel, on nad mingil moel head. Nad on head eesmärgi saavutamiseks. Aga me ei arva, et sel oleks valikuna tõeline väärtus. Valik on tegelikult hea ainult juhul, kui ta on hea sellepärast, et printsiip, millel ta põhines, on hea. Ja heaks teeb printsiibi antud juhul see, et ta juhatab soovitud eesmärgi, nimelt põletuse vältimise juurde. Nii et kui me ütleme, et sellel printsiibil põhinev valik oli hea, siis me ei pea silmas, et ta oli igas mõttes hea. On ju asju, mis on väärt põletusega riskimist. Nii et valik on hea sellepärast, et ta põhineb heal printsiibil. Sama lugu on hea valikudispositsiooniga. Dispositsioon teatud valikuks on hea sellepärast, et printsiip, millel valik põhineks, on hea. Meid aga huvitab tingimusteta hea valik ja dispositsioon. Nii et kõnealune printsiip ei tohi olla hea mingi soovitava tulemuse saavutamiseks. Asi on selles, et tingimuse, millel see valik on tingimatult hea, moodustavad asjaolud, millel see valik viib soovitud tulemusele. Võib-olla tulest eemalehoidmine nõuab kuulirahe alla minekut. Siis ei ole tulest eemale hoidmise printsiibi alusel tehtud valik hea. Milline praktiline printsiip teeb siis valiku tingimusteta heaks? Kanti vastusel on kaks sammu. 1. Moraalne hüve seisneb seaduse idees eneses; tahet määrav alus on idee, mitte oodatav tagajärg. 2. See seadus on tegude üldine kooskõla seaduse kui niisugusega. Kõikide instrumentaalse mõtlemise printsiipide alusel tehtud valikute väärtus sõltub mõjususest, mis ei ole valikutele olemuslik. Järelikult peab printsiip, mis teeb hea tahte heaks, olema mitteinstrumentaalne. Väide, et hea tahe on tingimusteta hea, tähendab, et mis tahes asjaoludel, kui hea tahe on olemas, on teatud printsiibi M alusel tehtud valik hea ning mis tahes muu asja valimine on hea ainult juhul, kui ta on kooskõlas M-iga iseloomustatavate valikutega. Nii et kui on olemas hea valik, siis on olemas motiveeriva printsiibi M mingi omadus, mis teeb sellel põhineva valiku heaks valikuks, ning M-il oleks see omadus mis tahes asjaoludel. Kokkuvõtteks, tingimusteta hea valik on valik, mis põhineb mingil printsiibil, mis teeb selle valiku heaks mis tahes asjaoludel. See paneb otsima printsiibi omadust, mis teeb ta asjaoludest sõltumatuks. Tuleb otsida printsiibi olemuslikku omadust. 'millisel motiveerival printsiibil on säärane omadus? See ei saa olla instrumentaalne printsiip (mille väärtus sõltub tulemuste saavutamisest). Mõjusus ei ole olemuslik omadus.

Kant on seisukohal, et kui on hea, et ma mingit tegu teen, siis ma pean mõtlema, et ma peaksin seda tegema ehk see on minu moraalne kohus.

Publikatsioone

• Kant's Conception of Merit. – Pacific Philosophical Quarterly, 1996, 77:4, lk 310–334.
• Reasons and Advice for the Practically Irrational. – Philosophy and Phenomenological Research, 1997, 57:3, lk 619–625.
• Minding One's Manners: Revisiting Moral Explanations. – Philosophical Studies, 1998, 90, lk 181–203.
• Weakness Incorporated. – History of Philosophy Quarterly, 1998, 15:3, lk 349–367.
• Internal Reasons and the Conditional Fallacy. – The Philosophical Quarterly, 1999, 49:194, lk 53–71.
• Virtue and Right. – Ethics, 2003, 113:4, lk 810–834.
• Value and Autonomy in Kantian Ethics. – Russ Shafer-Landau (toim). Oxford Studies in Metaethics, kd 2, Oxford University Press 2007, lk 133–148.
• Good Will and the Moral Worth of Actions from Duty. – Thomas E. Hill (toim). Blackwell's Guide to Kant's Groundwork, Blackwell 2009, lk 19–51.
• The Moral Law as Causal Law. – J. Timmerman (toim). Kant's 'Groundwork of the Metaphysics of Morals': A Critical Guide, Cambridge University Press 2010.
• Self-Improvement: An Essay in Kantian Ethics, Oxford University Press 2011
• koos Michael Smithiga (toim). Passions and Projections: Themes from the Philosophy of Simon Blackburn, Oxford University Press 2015
• koos Mark Timmonsiga. Reason, Value and Respect: Kantian Themes from the Philosophy of Thomas E. Hill, Jr., Oxford University Press 2015.

Välislingid

• Tutvustus ülikooli saidil
• Koduleht