Riidaja mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Riidaja mõis (saksa keeles Morsel-Podrigel) oli rüütlimõis (alates 1822. aastast fideikomiss) Helme kihelkonnas Viljandimaal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad teated Riidaja mõisast pärinevad 1562. aastast. Mõis kuulus alates 16. sajandist kuni 1919. aasta maareformini Strykide suguvõsale. Aastatel 16971725 oli mõis panditud Freytag von Loringhovenile, kelle ajal sai mõis ka tänapäevase nimetuse.

1853. aastast alates oli omanik Friedrich von Stryk, viimane võõrandamiseelne mõisnik oli aga Friedrich Georg von Stryk.

Mõisahooned[muuda | muuda lähteteksti]

Riidaja mõisa mõisasüda on esinduslikuna välja ehitatud suures osas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul. 1762. aastal valmis mõisas pikk ning lihtne barokne puidust peahoone.

Riidaja mõisahoone on tänapäeval üks paremini säilinud barokseid puidust mõisahooneid Eestis. Mõisahoone teeb ainulaadseks ta pikkus, tavalisel tolle ajastu hoonetel oli üks või kaks mantelkorstnat, Riidaja mõisahoonelaga kolm. Kõik korstnad ei ole täiskõrguses säilinud, säilinud osad kõrguvad lae kõrguseni. Siseinterjöörist on hoones säilinud mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud joonia stiilis puidust kapiteelidega kahe sambaga ning säilinud on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid, mis sarnanevad paljus Luua mõisa sepistega.

Säilinud on ka mitu kõrvalhoonet, sh algkujul kaks kaunist aita, mis ääristavad mõisa peahoone esist väljakut. Ühel aitadest on vahvärkviilud, mis olid mõnisada aastat tagasi tavalised, kuid säilinud vaid üksikutes kohtades.

1919. aasta võõrandamise järel on mõisa peahoones asunud 1923. aastast kool ning 1967. aastast ka J. Ljahhovi nimelise kolhoosi keskus. Nüüdisajal töötab hoone ühes otsas Riidaja raamatukogu.

Tänapäeval asub mõisa süda Valgamaal Tõrva vallas Riidaja külas.

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu paikneb mõisa südamest umbes 0,7 km kaugusel põhjakirde pool. Kalmistul on 1864. aastal ehitatud tellistest uusgooti stiilis matusekabel. Vahepeal varemetes olnud kabel taastati Strykide suguvõsa algatusel ning pühitseti 2001. aastal kohalikku piirkonna kirikuks.