Richard Alekõrs
Richard Alekõrs (16. jaanuar (vkj. 3. jaanuar) 1914 Äksi kirikumõis, Sootaga vald, Tartumaa – 5. aprill 1973 Tallinn) oli eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Richard Alekõrs sündis 1914. aastal 16. jaanuaril Tartumaal Sootaga vallas Äksi kihelkonnas. Isa oli Äksi kirikumõisa rentnik, hiljem talupidaja Vesneris (Aru talu). Suri 5. aprillil 1973. aastal ja on maetud Tallinna Metsakalmistule kirjanike künkale. (Biograafilised andmed Eesti kirjanike leksikonis, 1995 ja Eesti kooli biograafilises leksikonis, 1998).
Ta lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1932. aastal. Õppis aastatel 1933–1939 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust, filosoofiat ja pedagoogikat. Lõpetas 1939. aastal filosoofiateaduskonna ja asus tööle Petseri Gümnaasiumisse (1940–1942).
1945–1947 töötas Tartu 6. Keskkoolis, kus õpetas eesti ja ladina keelt, psühholoogiat ja loogikat. Filoloogiakandidaadi kraadi kaitses 1956. aastal August Jakobsoni draamaloomingust.
1947. aastast oli Alekõrs ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur, kust vallandati pärast 14 aastat kestnud tööd tolleaegse eesti kirjanduse "vaimse isa" Endel Sõgla juhtimisel 1961. aastal kui ideoloogiliseks tööks kõlbmatu. Selleks kasutati fabritseeritud poliitilist süüdistust. Eemaldati ka Eesti NSV Kirjanike Liidu liikmeskonnast, kust teda sunniti omal soovil välja astuma.[1] Alekõrs pöördus mitmete instantside poole, kuid kasutult. Viimane pöördumine oli NLKP peasekretär Nikita Hrustšovi poole. Selle tulemusel ta rehabiliteeriti.[viide?] Sellest ajast oli Alekõrs vabakutseline kuni 1966. aastani, mil asus tööle Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse kateedri õppejõuna. 1970. aastast surmani oli Alekõrs samas dotsent.
Richard Alekõrs oli mitme õpiku kaasautor, temalt ilmus kokku 5 raamatut ja üle 100 uurimuse, retsensiooni ja artikli. Need on avaldatud peamiselt ajakirjades Looming, Keel ja Kirjandus, ajalehtedes ja kooliõpikute kirjandusloo peatükkides. Uuris ka A. H. Tammsaare loomingut ja pidas sellel alal loenguid. Pärast surma ilmus postuumselt tema doktoritööks mõeldud uurimus "Jakob Tamm - Ühe inimese elu ja töö lugu". Tallinn, 1978[2].
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Jakob Tamme kogutud luuletused, 1959;
- Lühimonograafia "Jakob Tamm", 1961;
- Ernst Peterson Särgava Elu ja looming, 1963;
- kirjanduskriitiliste artiklite kogumik "Jutt on see kooruke", 1965;
- "Jakob Tamm - Ühe inimese elu ja töö lugu", 1978