Ricciardo ja Zoraide

Ricciardo ja Zoraide (originaalis Ricciardo e Zoraide) on Gioachino Rossini ooper (dramma) kahes vaatuses Francesco Berio di Salsa libretole Niccolò Forteguerri eepilise poeemi Il Ricciardetto (1738) XIV ja XV laulu järgi. Esmaettekanne toimus 3. detsembril 1818 Napoli Teatro San Carlos.

Rollide esmaesitajad

-         Giovanni Davide (Ricciardo)

-         Isabella Colbran (Zoraide)

-         Michele Benedetti (Ircano)

-         Giuseppe Ciccamarra (Ernesto)

-         Maria Manzi (Fatima)

-         Rosmunda Pisaroni (Zomira)

-         Gaetano Chizzola (Zamorre)

Dirigeeris Nicola Festa

Ajalugu

Rossini viies Napoli teatrile komponeeritud ooper, mille komponeerimisega ta alustas 1818. aasta kevadel Pesaros, kus tegeles La gazza ladra lavaletoomisega. Siis aga katkestas haigus töö ning ka vajadus komponeerida Bologna teatrile Adina. Augusti lõpus 1818 naasis Rossini Napolisse, kus impressaario Domenico Barbaia teatas, et veel komponeerimata ooperi esiettekanne on planeeritud 27. novembriks. Aega nappis ning määratud esietenduse päeval toimus alles esimene proov. Siis jäi ka primadonna Isabella Colbran haigeks. Esietendus lükkus nädala võrra edasi ja jõudis publiku ette praktiliselt ilma proovideta. Sellele vaatamata oli 3. detsembri esiettekanne väga edukas. Kriitikud ülistasid teost ning määratlesid Rossini Itaalia ooperi kuulsamate heliloojate hulka.

Ooper levis kiiresti paljudesse Itaalia teatritesse ning Lissaboni, Viini, Stuttgarti, Budapesti, Barcelonasse, Monacosse, Madridi, Dresdenisse, Münchenisse, Grazi, Londonisse ja Pariisi. 1822. aastal esitati Viinis ooperi ühevaatuselist versiooni, mille etenduse järel kogunes maja ette, kus Rossini pere õhtustas, suur rahvahulk ning andis seal öösel kell kaks improviseeritud kontserdi Rossini aariatest kuni politsei rahva laiali ajas. 1823. aastal esitati seda Lwówis. Püsis veerand sajandit teatrite mängukavas, kuid pärast 1846. aasta sügisel Milano La Scalas ettekandmist vajus 100 aastaks unustusse.

Taasesitati 1946. aastal La Scalas, kuid suurema tähelepanu pälvis alles pärast 1990. aastal Pesaros Rossini festivalil esitamist. Pesaros esitati veel 1996. ja 2018. aastal ning 2013 Wildbladi Rossini festivalil.

Ooperit on helisalvestatud 1990., 1995. (Opera Rara stuudiosalvestus), 2013., 2018. ja 2019. aastal.

Rollid

-         Ricciardo (tenor), kristlik paladiini rüütel, armunud Zoraidesse

-         Zoraide (sopran), Ircano tütar, armunud Ricciardosse

-         Agorante (tenor). Nuubia kuningas, ihaldab Zoraidet

-         Zamorre (tenor), Agorante usaldusisik

-         Ernesto (tenor), Ricciardo sõber, kristliku leeri suursaadik

-         Ircano (bass), Nuubia prints

-         Zomira (kontraalt), Agorante naine

-         Fatima (metsosopran), Zoraide usaldusisik

-         Elmira (metsosopran), Zomira usaldusisik

Süžee

Tegevus käsitleb sündmusi Dongalas, Nuubia kuningriigis ristisõdade ajal. Nuubia türanlik kuningas Agorante armastab platooniliselt ühe osa Nuubia regiooni üle võimu saanud Aasiast pärit printsi Ircano tütar Zoraidet. Zoraide omakorda on armunud kristlikusse rüütlisse Ricciardosse ja leiab noormehelt vastuarmastust. Agorante võimukas naine Zomira on Zoraide rivaal. Tema intriigide tõttu sattub Zoraide vanglasse. Zomira pakub Zoraidele silmakirjalikult oma abi vanglast vabanemiseks, kuid soovib vastutasuks, et Zoraide lahkuks Dongalast. Ka Ricciardo on võetud vahi alla, kuid tal õnnestub koos Zoraidega põgeneda. Nad püütakse kinni ja mõistetakse surma. Agorante on saanud jagu ka Ircanost ning võtnud temagi vahi alla. Zoraide pöördub abipalvega anda vangidele armu Agorante poole, kuid tolle mõõt on täis. Esimesena lubab ta hukata Ricciardo ja siis Ircano. Zoraidel ei jää muud üle, kui nõustuda abielluma Agorantega, kuid teatab mehele, et süda ei saa kunagi talle kuuluma. See vihastab Agorantet ja ta mõistab esimesena hukatavaks Zoraide. Sel hetkel selgub, et kristlased on Ricciardo sõbra Ernesto juhtimisel Dongala kindluse ümber piiranud. Vangid vabastatakse. Ricciardo annab Agorantele andeks ja abiellub Zoraidega. Vaid Zomira peab tunnistama, et tema intriigid pöördusid ta enda vastu.

Muusikalood

-         Agorante aaria „Minacci pur: disprezzo"

-         Zoraide, Agorante ja Zomira tertsett „Cruda sorte”

-         Koor „Sì, con quel serto istesso"

-         Koor ”Quai grida!"

-         Zomira ja Zoraide duett „Invan tu fingi, ingrata"

-         Agorante, Zoraide ja Zomira tertsett „Giusto Cielo, in lor punisci"

-         Koor „Tutto è in calma?"

-         Ricciardo ja Ernesto duett „S'ella mi è ognor fedele"

-         Koor „Se al valore compenso promesso"

-         Ansambel „Cessi omai quel tuo rigore"

-         Ansambel „Oppressa, smarrita"

-         Agorante ja Ricciardo duett „Donala a questo core"

-         Zoraide ja Ricciardo duett „Ricciardo!... che veggo?"

-         Icano, Agorante, Zoraide ja Riccardo kvartett „Contro cento e cento prodi"

-         Sõdalaste koor „Non valgono querele"

-         Koor „Incognito audace"

-         Zomira lähikondlaste koor „Fra' lacci già sono"

-         Koor „Qual giorno, aimè! D'orror!"

-         Zoraide aaria „Salvami il padre almeno"

Allikad

• Charles Osborne, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
• Stanley Sadie (toimetaja), The New Grove Dictionary of Opera, Vol. III, London, 1998
• Tiit Made, Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Opera Rara, Rossini Ricciardo e Zoraide CD, London, 1996