Renavase mõis
Renavase mõis (leedu keeles Renavo dvaras) on endine mõis Leedus Mažeikiai rajoonis Seda vallas Renavase külas. Mõisakompleks asub Varduva jõe kaldal.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt kandis Renavas Gaurė või Gaurai nime, esmamainimisel kandis mõis Gaureliai mõisa nime. Esmakordselt mainiti seda Luoba ja Gaureliai mõisade inventariraamatus aastal 1589. Toona olid kõik mõisa rajatised puust. Algselt vahetusid omanikud kiiresti, mõisa on märgitud kuuluvaks Adamko-Adomkovičiustele, Raseiniškistele, Burbadele, Puzinastele, Gorskitele, Arensadele, Veisadele, Makovieckitele, Zabieladele, Bialozoradele, Huščadele, Tyszkiewiczitele. Praegune nimi pärineb mõisal 17. sajandi algusest, mil selle omanikuks sai prantsuse päritolu Renėde (Rönnede) suguvõsa.
Esimene Rönne Renavases oli Carl-Ewald von Rönne vennapoeg Stefan Karol.[1] Tema rajas ka mõisa puidust häärberi, mille juures oli parter. Renavase mõisaks on seda esimest korda nimetatud 1790. aastal, mil sealsed mõisnikud finantseerisid Gaurė kiriku ehitamist. Ehistust alustas Mikołaj Antoni aastal 1886, selle lõpetas tema poeg Feliks. Gaurė nimi käibis koos Renavasega paralleelselt praktiliselt kuni XX sajandini välja. Tegelikult hakkas aga Renavase mõis tähistama mõisasüdant, Gaurė selle juures asuvat karjamõisa. Gaurė nime kadumisele aitas kaasa see, kui mõisa omanik Antanas Renė karjamõisa enese järgi Antapole karjamõisaks ümber nimetas.
Mõisakompleksi ehitaski välja 19. sajandi alguses mõisa omanikuks olnud Antanas Renė. Tööd algasid aastal 1815. Jaanuariülestõusu ajal moodustati mõisas ülestõusnute salk, mida juhtis mõisavalitseja Liudžinsis.
Aastal 1866 lubas Antanas Renė mõisa elama oma sõbra lese ja tema lapsed. Stanislovas Narutavičius oli Leedu poliitik, üks Leedu iseseisvusdeklaratsiooni autoreid. Tema vend oli Gabriel Narutowicz, esimene Poola president. Toona töötas mõisas koduõpetajana tõlk ja publitsist Laurynas Ivinskis, kes saabus mõisa aastal 1868.
Ei Antanas Renėl ega tema vennal olnud lapsi (Antanase tütar Olimpia oli surnud kolmekümne kahe aasta vanuselt enne isa), pärast nende surma sai aastal 1895 mõisa omanikuks nõbu Feliksas Mielžinskis. Tema lasi Varduva jõe äärde uue pargi rajada, kuhu istutati 1761 puud (48 eri liigist). Ka rajas ta oru nõlvale väikese, ent uhke paviljoni, kus oli eksponeeritud tema antiikkunsti kollektsioon. Eriti uhke oli ta oma portselanikogu üle. Mõisa raamatukogus oli toona üle 1000 uhkes köites raamatu, valdavalt olid need ladina ja poola keeles. Sajandivahetusel kuulus mõisale 4538 tiinu maad, sellest 1035 tiinu oli metsa all.[2] Esimese maailmasõja eel üritati mõisas siidi tootma hakata ja sinna rajati siidusside farm. Viimased mõisa omanikud olid Feliksase lesk ja tema tütar Maria Januszova Zdiechovska.[3]
Aastal 1940 mõis natsionaliseeriti ja mõisa arhiiv viidi Telšiaisse, kus see maha põles. Teise maailmasõja järel asusid mõisakompleksis kolhoosi kontor, kohalik raamatukogu ja kultuurimaja.
Praeguse peahoone lasi rajada Antanas Renė. Hoone on uusklassitsistlik, 1880. aastatel rekonstrueeris selle Antanase vend Feliksas Renė. Hoone oli tuntud oma antiikmööbli ja kunstikogu poolest; arvatakse ka, et Feliksas Mielžinskisele kuulus Euroopa suurim portselanikollektsioon. Raamatukogus oli üle 1000 uhkes köites raamatu, valdavalt saksa- ja ladinakeelsed.
Pärast teist maailmasõda asus peahoones kolhoosi kontor, samuti asusid seal kohalik raamatukogu ja kultuurimaja. Raamatukogu ruumid on säilinud autentsetena, seal on säilinud ka osa Feliksas Mielžinskise raamatuid. Aastast 1996 asub seal Mažeikiai muuseumi filiaal.[4]
Mõisakompleks
[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisakompleksi põhjaosas on esinduskompleks, kuhu kuuluvad häärber, kontorihoone, ait, ladu ja tall. Loodeossa jääb põllumajanduskompleks, kuhu kuuluvad laudad ja muud tootmishooned. Kirdeosas asuvad alleede vahel aiad. Lõunaosas on Varduva jõe terrassidel ja paisjärve ääres park.
Häärber on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline pööninguga hoone. Külgedel on kahekorruselised risaliidid, läänepoolse risaliidi all on ka kelder. Ruumid paiknevad kahe anfilaadide reana, keskel asub vestibüül, mille kõrval on terrassile avanevad eluruumid. Põhjaküljel asub nelja sambaga portikus, mille juurde kuuluvad profileeritud karniis ja kolmnurkne frontoon. Profileeritud karniisid ja pilastrid ehivad ka risaliite. Et portikus on natuke ülejäänud hoonest kõrgem, siis võib seda nimetada ka pseudorisaliidiks.[5] Lääneküljel asub balustraadiga terrass. Idaküljel asub metallsõrestikust frontooniga eeskoda, kus on daatum aastaga 1880, mil hoonet renoveeriti, ja toonase mõisaomaniku Feliksase initsiaalidega. Siseruumides on säilinud vestibüüli dekoor ja raamatukogu puitgaleriid.[6]
Aastal 1880 oli ruumide paigutus häärberis selline: terrassilt tulles jäi vestibüülist vasakule ballisaal, mis oli kahest varasemast toast kokku ehitatud. Vestibüülist vasakule jäid söögituba ja garderoob. Parteri pool oli Louis XV stiilis marmorkaminaga salong. Sellest paremale jäid suitsetamistuba, magamistuba ja raamatukogu, vasakul väiksem elutuba, magamistuba ja külalistuba. Kõikide tubade põrandad olid erivärvilistest puitplaatidest mustritega parkettpõrandad. Tubade lagesid ehtisid stukkdekoratsioonid.[5]
Häärberi kõrval asub lohukivi, mis on tegelikult sinna hiljem, maaparandustööde ajal, lähedalasuvast soost toodud.[7]
Peahoone ümber paikneb park. Algselt rajas selle 18 hektari suuruse inglise pargina Antanas Renė. Parki liigendasid tiigid ja kivitrepid. Feliksas Mielžinskise ajal rajas Varduva jõe äärde uue kuue hektari suuruse pargiosa.
Park paikneb Varduva jõe kallastel. Pargis kasvab 48 liiki puid. Seal kasvab ka Renavase kuusk, mis on jämedaim kuusk Leedus.[8] Teine huvitavam puu on pärn, mille juured kasvavad ümber ühe kivi.
Pargiterrassidel on krohvitud maakividest ja tellistest rinnatised, neid ühendavad betoonist trepid. Ülemisel terrassil on profileeritud käetugede ja betoonist balustritega balustraad. Selle juures on kahe sammastereaga pergola. Pargis on looduslikke ja sinna toodud kive, pinke. Varduva jõe käärus asub ringikujuline altar-lõkkeplats. Majapidamistsooni juurde viib tammeallee, peahoone juurde vahtraallee, väljasõiduteeks on pärnaallee. Peahoone juures asub ka parter.[9]
Mõisakompleksist on mingil määral säilinud üheksa kõrvalhoonet. Säilinud on XIX sajandi alguses ehitatud laut ja tall, kaks varjualust, ladu, kelder, talveaed ja tootmishoone. Sajandi lõpust pärineb kontorihoone.[4]
Esinduskompleksi kuuluv kontorihoone on ühekorruseline mezzaninoga, pööninguga ja hoone läänekülje all oleva keldriga ehitis. Põhja- ja lõunaküljel on puidust eeskojad. Idaosas paiknevad toad anfilaadina. Hoone paikneb maakividest soklil. Hoones on valged karniisidega tellistest laotud ahjud.[10]
Kontorihoone kõrval asub maakividest ladu, mida rekonstrueeriti aastail 1983 ja 2012. Tegemist on ühekorruselise pööninguga hoonega. Lõuna- ja põhjakülgesid liigendavad nelinurksed nišid, hoonel on viis poolkaarekujulist akent.[11]
Lao kõrval asub ait. Maakividest hoone üks kivi kannab kirja 1839. Ait on ühekorruseline pööninguga ehitis. Põhjapoolsel frontoonil on nelinurkne aknaava, mille kohal asus varem uks.[12]
Veel kuulus esindusosa juurde parteri põhjaküljel asunud tall. Tall on varemeis, maakividest vundamendile rajatud tellistest hoonest on säilinud vaid fragmendid. Kohati võib eristada endist karniisi, lõunas olnud tellistest soklit.[13]
Häärberist lõunas asub pargis keldrihoone. Hoone on punastest tellistest Maapealne eeskoda on kolmnukse frontooniga, mida ehivad neljakandilised ehistornikesed.[14]
Keldri lähistel asus kasvuhoone, mis on nüüdseks varemetes. Hoone oli maakividest, mida aitasid siduda vahele pistetud punased tellised. Paremini on säilinud põhjasein, kus on näha ka jälgi hoonet ehtinud niššidest.[15]
Talli varemete lähistel asuvad tootmiskompleksi kuulunud lauda varemed. See asus nagu tallgi maakividest vundamendil, ent punaste telliste asemel kasutati selle ehitamiseks lubja ja kruusa segu.[16]
Tootmiskompleksis on ka varemeis tootmishoone, mille otstarve pole kindel. Seegi oli rajatud maakividest vundamendile, ent selle seinad olid ülelubjatud savist. Hoonel puudus pööning.[17]
Lagunemas on T-kujulise põhiplaaniga laut. Tegemist oli ühekorruselise pööninguga hoonega, millel oli maakividest vundament. Hoone seinad olid punastest tellistest.[18]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Andrzej Rachuba, Urzędnicy Wielkiego Księstwa Litewskiego. Spisy. Księstwo Żmudzkie XV-XVIII wiek., Kd. 3, Warszawa
- ↑ Renowo, Słownik geograficzny Królestwa Polskiego, Kd. XV, cz. 2: Januszpol – Wola Justowska, Warszawa 1902, Lk. 543.
- ↑ Magda Osip-Pokrywka, Mirek Osip-Pokrywka, Polskie ślady na Litwie i Łotwie. Przewodnik historyczny, , Olszanica: BOSZ, 2016, Lk. 123, ISBN 978-83-7576-275-4.
- ↑ 5,0 5,1 Rennów, Roman Aftanazy, Dzieje rezydencji na dawnych kresach Rzeczypospolitej, wyd. drugie przejrzane i uzupełnione, Kd. 3: Województwo trockie, Księstwo Żmudzkie, Inflanty Polskie, Księstwo Kurlandzkie, Wrocław: Zakład Narodowy im. Ossolińskich, 1992, Lk. 268–272, ISBN 83-04-03947-8, ISBN 83-04-03701-7
- ↑ Renavo dvaro sodybos rūmai
- ↑ Vaitkevičius V. Senosios Lietuvos šventvietės. Žemaitija, Vilnius 1998, 174 lk.
- ↑ "Įspūdingiausios Lietuvos eglės – saugomos valstybės (nuotraukos)". lrytas.lt. 17. detsember 2010. Vaadatud 19. jaanuaril 2022.
{{netiviide}}: tundmatu tühi parameeter:|1=(juhend) - ↑ Renavo dvaro sodybos parkas
- ↑ Renavo dvaro sodybos oficina
- ↑ Renavo dvaro sodybos sandėlis
- ↑ Renavo dvaro sodybos svirnas
- ↑ Renavo dvaro sodybos arklidės liekanos
- ↑ Renavo dvaro sodybos rūsys
- ↑ Renavo dvaro sodybos oranžerijos liekanos
- ↑ Renavo dvaro sodybos tvarto liekanos
- ↑ Renavo dvaro sodybos ūkinio pastato liekanos
- ↑ Renavo dvaro sodybos tvartas
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Renavase mõis |