Rapola linnus

Rapola linnus (ka Rabola) on Soomes Pirkanmaal Valkeakoski Sääksmäel Rapola külas asetsev muinaslinnus. Ajalooliselt jääb Rapolaharju oosil ja Vanajavede järvestiku põhjakaldal paiknev linnus muistse Häme maakonna põhjaossa. Tegu on ühe Soome vanima, suurima ja tähtsama muinaslinnusega.

Nimekujud

• 1340 – Rapalum

Asukoht ja paiknemine

Muinaslinnuseid ehitati Soome aladel enamjaolt rauaaja lõpus Ahvenamaale, Hämesse, Päris-Soomesse, Lõuna-Savosse ja Karjalasse. Linnuste paiknemine kattub tollal enam-vähem soomlaste asuala levikuga. Kesk-Soome põhjaosas elasid tollal veel saamid.

2 km pikkune Rapolanharju oos (voor) paikneb Hämeenlinnast Lempääläni kulgevas oosistikus, linnus asub oosi lõunaotsal. Vanajavesi on osa suuremast järvistust, mis algab lõunas Janakkala Kernaalanjärvest ja ulatub üle 300 km pikkuse katkematu järvedeketina põhja suunas Kesk-Soomesse Soini piirkonna Ruokoneni ja Ähtärinjärveni, moodustades niimoodi osa Lõuna- ja Kesk-Soomet ühendavast muistsest veeteest. Rapolanharju ulatub 150 m kõrgusele merepinnast.

Ajalugu

Umbkaudu 600. aasta paiku saabusid Lõuna-Soome kas siis hilisemate Häme või Lääne-Karjala piirkonda praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladelt soome-ugri (läänemeresoome) hõimud, kellest said soomlaste esivanemad. Nende asustus laienes järk-järgult põhja poole ja varasem saami asustus tõmbus omakorda kaugemale. Võimalik, et linnuse või linnamäe asutasid tähtsale põhja poole suunduvale veeteele tollaste soome-ugri hõimude vanemad. Samuti on võimalik, et seda tegid veidi hiljem kindlasti piirkonnaga juba tuttavad rootsi viikingipealikud. Kindlama vastuse saavad anda edasised linnusemäe uuringud.

Linnusemäe lähedal oosi lääneserval paiknev kalmistu on dateeritud VII sajandisse. Linnus arvatakse olevat ehitatud viikingiajal VIII–XI sajandini. Linnuse lõunaservas olevad Matomäe ja Hirvikallio kalmistu on arvatud samuti viikingiaega. Linnus oli kasutusel kuni XIII sajandini.

Noorema rauaaja lõpupoole on mitmeid teateid Novgorodi ja nendega liidus olevate karjalaste rüüsteretkedest Hämesse. Nende vastu kaitseks oli piirkonda muinaslinnuseid tarvis. Ka Rootsi viikingid ja hilisemad kristlastest rüütlite ja kuningate (Birger jarl) ristiretked suundusid esmajoones Hämesse.

1340. aasta 16. juunil on Avignonis välja antud paavst Benedictus XII poolt kiri, milles mainitakse isikut Cuningas de Rapalum. Tegemist on ilmselt olnud "kuningliku staatusega" kohaliku pealikuga, kes omas Rapolas ka maavaldust. Kirja koopiat hoitakse Turu toomkiriku "Mustas raamatus".

XIV ja XV sajandil kasutati linnust Rootsi sõjaväe tugipunkti ja baaslaagrina, nii nagu kõrval Valkeakosel asuvat Apianvirra Linnusaartki.

1495–1505 ehitati linnusemäest 500 m kagusse kihelkonnakeskuseks kivist Sääksmäe kirik.

1641 on Rapolat esmamainitud, kui kohalikul maakaardil on seda nimetatud hävitatud varemetes linnuseks.

1861 sündis Sääksmäkis Repola mõisas hilisem Soome president Pehr Evind Svinhufvud.

1886. aastast alates on linnuseala uurinud Hjalmar Appelgren-Kivalo, arheoloog Julius Ailio ja Anna-Liisa Hirviluoto, kes on hinnanud seda Soome tähtsaimaks muinasaegseks muinsuskaitseobjektiks. 1891 avaldas H. Appelgren oma raamatus "Soome muinaslinnused" Rapola linnuse plaani.

1920. aastatel tegi kaitsevallil väljakaevamisi riigiarheoloog Julius Ailio, kelle kaevamistulemuste andmetel rekonstrueeriti hiljem väike lõiguke kaitsevalli puitpalissaadist Voipala mõisa pool küljes.

1980 sattus linnusemägi kahjustusohtu, kui Maanteede ja Veeteede amet plaanis selle lääneküljelt mööda viia uue Hämmenlinna–Tampere kiirteelõigu. See oleks tähendanud seal suuri kaevetöid. Muinsuskaitseameti selgitustöö kandis vilja ja 1991. aastal viidi kiirtee uuele trassile lääne pool Vanajavett.

1988–1989 korraldati linnusemäel arheoloogilisi uuringuid.

1993 siirdus suur osa oosi maa-alast riigi kätte.

1994. aastast kuulub ligi 140 ha Rapolanharjust ja selle mõisa ümbrusest muinsus- ja looduskaitseseaduse järgi riikliku kaitse alla.

Ehitus

Muinaslinnuseid on Soomes teadaolevalt sadakond. Need jagunevad otstarbe järgi 2 liiki: pagulinnused (pagolinnoja), kuhu varjuti enamjaolt ainult otsese kallaletungiohu korral, ja asustuslinnused (asuinlinnoja), kus elati pidevalt. Rapola kuulub esimeste hulka. Hämes oli 9 muinaslinnust ja Rapola oli piirkonna pealinnus.

Linnusemäe lagi jääb 500 m kaugusel läänes olevast Vanajavede veetasemest 65–70 m kõrgusele. Linnusemäge ümbritseb seniajani u 1 km pikkune maakividest vall, milles asus 2 väravat – üks loodenurgas ja teine kaguküljel. Linnuseala on ligikaudu 200 m laiune ja 400 m pikkune ning põhja-lõunasuunaline. Kaitsevalli taha jääva linnuseõue suurus on 52 000 m². Katkematu suletud vall koosnes ilmselt palkidest, liivast ja kividest. Valli ülaosas olev u 2 m kõrgune palkidest kaitsemüür oli seotud linnuse sisehoovi poole suunduvate palkseintega, mille vahe oli täidetud vähemalt 0,5 m kõrguselt kivide ja liivaga. Nii toetas ja hoidis see paigal ka välimist palkseina, ning kaitserinnatise taha kujunes ka kaitsjate jaoks seismiseks sile platvorm. Väravate juures oli vall niivõrd paks, et sissekäik linnusesse moodustas omamoodi koridori. Värav oli varjatud kaitseehitisega ka väljastpoolt. Linnuse sees valli siseküljel on leitud ka hulk süvendeid, mida tõlgendatakse kui hoonete asukohti. Neid on 80 ümber, lisaks ka 13 küttekolde aset. Hooned on olnud ristkülikukujulised ja ümmargused. Linnusemäe lõunapoolsetel nõlvadel on asunud muinasaegsed põllulapid. Linnuse vallijäänustelt on leitud ka kaitsjate käsutuses olnud viskekive, mida viimased said ründajatele kaela heita.

H. Appelgreni koostatud linnuseplaan

Suuruse ja kõrguse tõttu on linnust peetud ka üheks Põhja-Häme pealinnuseks ja Vanajavede järvistupiirkonna keskuseks. Mäelt on näha 17 km kaugusel olev Tenhola linnus (linnamägi) ja isegi 30 km kaugusel olev Aulango linnus (linnamägi). Linnusemüüride sees õuealal on kaks vagumust (hauda): esimene on 200 m pikkune, 150 m laiune ja 15 m sügavune, teine 50 m pikkune, 40 m laiune ja 7 m sügavune. Arvatakse, et seal hoiti hobuseid ja näiteks lisaviljatagavara. Suurema haua keskel paiknes ka suur lohk, mis oli ilmselt linnusekaev. Linnus oli arvatavasti kasutuses hooajati ja mõeldud terve suurema piirkonna elanike tarbeks. Linnus oli lisaks kaitseehitisele tõenäoliselt ka kaubavahetuspunkt ning nõupidamis- ja kohtupidamispaik.

Praegune seisukord

Alles on suurem osa vallist ja müürivundamendi kivid.

Muinsuskaitse määratluse järgi on Rapola üks Soome arvestatavamaid kultuurikeskkondi. Rapolaharju oos kuulub koos Rapola ja Voipala mõisa ning Sääksmäki kirikuga Vanajavesi oru rahvusmaastiku ja Sääksmäe-Tarttila kultuurmaastiku kaitseala juurde. Rapola linnusealast on uuritud umbkaudu 1% ja seetõttu võib uue informatsiooni valguses selle edasine ajalugu veel kindlasti täpsustuda.

Rapola mõisa hoovis lebab ka 12 lohuga ohvrikivi.