Ramakrishna

Allikas: Vikipeedia
Ramakrishna Dakshineswaris

Ramakrishna (bengali keeles রামকৃষ্ণ (Ramkṛiṣṇo), sanskritis रामकृष्ण (Rāmakṛṣṇa, Rāmakrišna); sünninimi Gadadhar Chattopadhyay (bengali keeles গদাধর চট্টোপাধ্যায় (Gôdadhor Chôṭṭopaddhae)); 18. veebruar 1836 Kamarpukur, praegune Lääne-Bengali osariik16. august 1886 Cossipore, Kolkata) oli bengali päritolu India müstik. Tema järgijad kasutavad tema nime juures tiitlit paramahaṃsa, mistõttu teda nimetatakse inglise keeles Ramakrishna Paramahamsa, sanskritis श्रीरामकृष्णपरमहंस (Śrī Rāmakṛṣṇa Paramahaṃsa, Šrī Rāmakrišna Paramahansa), bengali keeles রামকৄষ্ঞ পরমহংস (Ramkṛiṣṇo Pôromôhongśo) või শ্রী রামকৃষ্ণ পরমহংস.

Tema tähtsaim õpilane Vivekananda rajas Ramakrishna Missioni. Mõlemad olid bengali renessansi ja hinduismi reformiliikumiste mõjukad tegelased.

Paljud järgijad peavad teda avataaraks.

Ramakrishna sündis vaeste višnuistlike braahmanite perekonnas Bengali maapiirkonnas. Temast sai preester Dakshineswari Kāli templis. Jumalanna Kāli kultus oli mõjutatud Bengali bhakti traditsioonist. Ramakrishna esimene vaimne õpetaja oli tantrismi ja višnuistlikku bhaktit valdav naisaskeet. Hiljem õpetas üks advaitat järgiv askeet talle mittekahest mõtlust. Ramakrishna sõnul koges ta tema juhendamisel nirvikalpasamādhi't. Ramakrishna katsetas ka teiste usunditega, sealhulgas islami ja kristlusega, ning ütles, et kõik need viivad sama Jumala juurde.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünd ja lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ramakrishna sündis 18. veebruaril 1836[1] Kamarpukuri külas praeguses Hooghly ringkonnas Lääne-Bengali osariigis väga vaeses, kuid vagas, ortodoksses brahmiinide perekonnas. Tema koduküla oli raudteest kaugel; seal olid riisipõllud, kõrged palmid, majesteetlikud baanianid, mõned järved ja kaks kremeerimispaika. Tema vanemad olid Khudiram Chattopâdhyâya ja Chandramani Devî. Ramakrishna järgijate sõnul kogesid Ramakrishna vanemad enne tema sündi üleloomulikke nägemusi. Tema isal Khudiramil oli Gayas unenägu, milles Gadādhara (üks Višnu vorm) ütles, et ta sünnib tema pojana. Chandramani Devi olevat olnud nägemus, et Šiva templist siseneb valgus tema üska.

Vanemad panid talle nimeks Gadadhar, teda kutsuti ka Gadai. Nime Ramakrishna päritolu pole kindlalt teada. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et selle andis talle Dakshineswari Kāli templi peapatroon Mathura Biswas (Mathur Babu). See teade pärineb Ramakrishna vennapojalt Ramlalilt, kes ütles olevat seda onult kuulnud. On ka arvatud, et nimi pärineb tema vanematelt.

Ramakrishna kodumaja Kamarpukuris (keskel). Vasakul on perekonna pühamu, paremal ääres tempel

Gadadhar käis kaksteist aastat küla koolis ning õppis bengali keeles lugema ja kirjutama. Hiljem ta loobus "leivateenimise haridusest". Et Kamarpukur oli peatuspaik Purisse viivatel palverännuteedel, kohtas Gadadhar pühamehi. Ta sai hästi tuttavaks "Rāmājana", "Mahābhārata" ja Bhāgavata-purāṇa ning teiste puraanadega, mida ta kuulis rändmunkadelt ja puraanade lauljatelt.

Ramakrishna kirjeldab oma esimest vaimset ekstaasi järgmiselt. Kui ta kuueaastasena riisipõldude vahel, köitis tema pilku valgete kurgede parv, mis lendas tumedate äikesepilvede taustal. Ta olevat kaotanud välisteadvuse ning kogenud selles seisundis kirjeldamatut rõõmu. Tal olevat lapsepõlves sarnaseid elamusi olnud veel mõned korrad: jumalanna Viśālākṣīt austades ja Śivarātrī pühal Šivat portreteerides. Alates kümnendast või üheteistkümnendast eluaastast said tal transid tavalisteks ning elu lõpuaastatel tuli tal samādhi peale peaaegu iga päev.

Gadadhari isa suri 1843. Perekonnapeaks sai Gadadhari vanem vend Ramkumar. Gadadhar sai oma emaga lähedasemaks. Ta hakkas tegema majapidamistöid ning iga päev koduseid jumalusi teenima. Ta süvenes ka rohkem pühade eeposte lugemisse. Perekonna rahaline olukord hakkas peagi halvenema. Ramkumar rajas Kolkatas sanskritikooli ja teenis ka preestrina. Aastal 1852 asus Gadadhar Ramkumari juurde elama, et aidata tal preestritööd teha.

Preestrina Dakshineswari Kālī templis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dakshineswari Kālī tempel, kus Ramakrishna veetis suure osa oma elust.
Bhavatārinī Kālī, jumalus, keda Ramakrishna teenis.

Aastal 1855 määrati Ramkumar preestriks Dakshineswari Kālī templisse, mille oli rajanud Rani Rashmoni, mahishya kastist rikas naine Kolkatast. Ramakrishnast ja tema sugulasest Hridayst said Ramkumari abilised; Ramakrishna ülesandeks tehti jumaluse ehtimine. Kui Ramkumar 1856 suri, sai Ramakrishna tema asemel Kālī templi preestriks.

Pärast Ramkumari surma muutus Ramakrishna kontemplatiivseks. Ta hakkas pidama jumalanna Kālī kuju oma emaks ja universumi emaks. Ramakrishnal oli väidetavalt nägemus jumalanna Kālīst kui universumi Emast, mida ta kirjeldas nii: "... majad, uksed, templid ja kõik muu kadus täielikult; nii nagu mitte kuskil poleks mitte midagi olnud! Ja nägin ma lõputut kallasteta valgusemerd; merd, mis on teadvus. Kui kaugele ja mis suunas ma ka ei vaadanud, nägin säravaid laineid üksteise järel minuni jõudmas.""[2]

Abielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sarada Devi (1853–1920)

Kamarpukuri jõudsid kuuldused, et Ramakrishna on Dakshineswaris oma vaimsete praktikate toimel ebastabiilseks muutunud. Ramakrishna ema ning vanem vend Rameswar otsustasid Ramakrishnale naise leida, arvates, et abielu muudab ta stabiilsemaks, sest see sunnib teda vastutust võtma ning pöörama rohkem tähelepanu tavalistele asjadele kui vaimsetele praktikatele ja nägemustele. Ramakrishna olevat maininud, et nad võivad pruudi leida Ramchandra Mukherjee majast Jayrambatis, kolm miili Kamarpukurist loodes. Viieaastane pruut Saradamani Mukhopadhyaya (hiljem tuntud Sarada Devi nime all) leitigi ning abielu pühitseti 1859. Ramakrishna oli siis 23-aastane; selline eavahe oli tolle aja Bengali maapiirkondades tavaline, kooselu algus lükkus edasi pruudi puberteediikka. Hiljem veetsid nad Kamarpukuris kolm kuud koos. Saradast sai Ramakrishna õpetuste range järgija. Pärast abiellumist jäi Sarada Jayrambatisse; 18-aastasena asus ta elama Dakshineswari Ramakrishna juurde.

Selleks ajaks kui abikaasa Ramakrishna juurde elama asus, oli too juba saṃnyāsin, mistõttu abielu lõpule ei viidud. Preestrina viis Ramakrishna läbi ṣoḍaśī-pūjā rituaali, mille käigus Sarada Devi pandi istuma jumalanna Kālī kohale ning teda austati kui Jumalikku Ema. Ramakrishna pidas Saradat Jumalikuks Emaks ning kutsus teda Pühaks Emaks; selle nime all tundsidki Saradat Ramakrishna õpilased. Sarada Devi elas 34 aastat pärast Ramakrishna surma ning etendas sündivas usuliikumises tähtsat osa.

Religioossed praktikad ja õpetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast abiellumist läks Ramakrishna Kolkatasse tagasi ning jätkas oma teenimist templis ja oma sādhana't. Ametlike biograafide järgi õppis ta tantrismi, vedaanta ja višnuismi õpetajate käe all.

Bhairavi Brahmani ja tantrism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1861 võttis Ramakrishna õpetajaks keskealise oranžis rüüs naisaskeedi Bhairavi Brahmani, kes kandis kaasas Raghuviri śilā't, kivi, mis kujutas Rāmat ja kõiki višnuismi jumalusi. Ta tundis hästi Bengali višnuismi tekste ja praktiseeris tantrismi. Bhairavi sõnul elas Ramakrishna läbi nähtusi, mis kaasnevad mahābhāva'ga (armastav pühendumine jumalusele); bhakti-śāstra'id tsiteerides ütles ta, et sarnased läbielamised olid ka näiteks Rādhāl ja Tšaitanjal.

Bhairavi pühendas Ramakrishna tantrismi. Tantrism keskendub šakti teenimisele ning võtab eesmärgiks ületada püha ja ebapüha vahelised tõkked, et jõuda vabanemiseni ja näha kogu looduslikku maailma šakti ilmingutena. Bhairavi juhendamisel tegi Ramakrishna 1863. aastaks läbi 64 tähtsamat tantristlikku sādhana't. Ta alustas mantrarituaalidest (nagu japa ja puraścaraṇa) ning paljudest teistest rituaalidest meele puhastamiseks ja enesekontrollini jõudmiseks. Hiljem jätkas ta tantristlike sādhana'tega, mille seas on tavaliselt vāmācāra (vasaku käe tee), mis kasutab vabanemiseks selliseid praktikaid nagu kõrvetatud viljapeade, kala ja liha söömine, veini joomine ja suguline läbikäimine. Ramakrishna ja tema biograafide sõnul ta kahes viimases tegevuses otseselt ei osalenud, sest soovitud tulemuse saavutamiseks piisas tal ettepanekust neis osaleda. Ramakrishna pidas "vasaku käe teed" hoolimata selle "ebasoovitavatest joontest" küll iseenesest õigeks, kuid hoiatas oma õpilasi selle eest. Bhairavi õpetas Ramakrishnale ka Kumārī-pūjā't – rituaali, milles Neitsijumalannat austatakse sümboolselt tüdruku kujul. Bhairavi käe all õppis Ramakrishna ka kuṇḍalinī-yoga't. Bhairavi etendas Ramakrishna algses vaimses arengus suurt osa.

Višnuistlik bhakti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Višnuistlikus bhakti traditsioonides räägitakse viiest suhtumisest (bhāva), millega pühendunu võib väljendada oma armastust Jumala vastu. Need on śānta ("rahulik suhtumine"), dāsya (teenri suhtumine), sakhya (sõbra suhtumine), vātsalya (ema suhtumine oma lapsesse) ja madhura (naise suhtumine oma armsamasse).

Millalgi oma Kālī-nägemuse ja abiellumise vahel praktiseeris Ramakrishna dāsya-bhāva't, austades Rāmat ahvjumal Hanumāni, Rāma ideaalse pühendunu ja teenri suhtumisega. Ramakrishna sõnul oli tal selle sādhana lõpupoole nägemus, milles Rāma abikaasa Sītā sulandus tema kehasse.

Aastal 1864, praktiseeris Ramakrishna višnuistliku guru Jatādhārī käe all vātsalya-bhāva't. Sel ajal teenis ta ema suhtumisega Rāmlālā (Rāma kui lapse) kuju. Enda sõnul tundis ta selles kujus elava Jumala kohalolu.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tema sünnipäeva tähistatakse phālguna teisel päeval.
  2. Christopher Isherwood. Ramakrishna and his Disciples, 1965, lk 65.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]