Automaat (relv)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Automaat-tulirelv (ka automaatkarabiin, kuulipilduja, automaatkahur, kergekuulipilduja, automaatvintpüss) on käsitulirelv, mis laeb end automaatselt uuesti järgmiseks lasuks ning millest on võimalik tulistada valangutega ja üksiklaskudega.
Kirjeldus, omadused[muuda | muuda lähteteksti]
Automaadil on piisav efektiivne laskekaugus (ja sobiv padrun) universaalseks üldvägede lahingus osalemiseks, kiire tulerežiim erinevate sihtmärkide tabamiseks, piisav stabiilsus automaattule andmiseks lähidistantsilt ning seda on mugav pidevalt kaasas kanda. Automaadi tavapärane padrunisalv mahutab tavaliselt 20–35 padrunit; valmistatakse ka suurendatud mahuga salvesid.
Automaadi külge on sageli võimalik kinnitada püssigranaadiheitja või saab tulistada püssigranaate relva suudme otsast. Samuti saab automaadile tavaliselt kinnitada optilise sihiku, punatäppsihiku või öövaatlusseadme.
Hea automaatrelv on:
- kerge,
- ergonoomiline,
- kompaktne,
- stabiilne tulistamisel,
- töökindel,
- lihtsalt kasutatav,
- lihtne lahti võtta ja hooldada,
- piisavalt täpne kaugusel kuni 300 m.
Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Automaadi tööpõhimõte sarnaneb kuulipilduja omaga ning seisneb püssirohugaaside jõu või harvem tagasilöögi jõu ärakasutamises lasu ajal relva uuesti laadimiseks. Sel moel tulistab relv automaattulerežiimis, kuni päästik vabastatakse või lõpeb laskemoon salves. Üksiklaskude režiimis tuleb uue lasu tulistamiseks päästik iga lasu järel korraks vabastada. Mõningaid automaate saab seadistada ka mõnelasulistele lühikestele valangutele.
Mõnedki tänapäeva kergekuulipildujad on ehituselt ja tööpõhimõttelt automaadi edasiarendused.
Laskemoon[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeva automaatide põhilised kasutatavad padrunitüübid (mm) on:
- 5,45x39
5,45x39 mm - 5,56x45 NATO
5,56x45 mm NATO - 7,62x39
- 7,62x51 NATO
7,62x51 mm NATO ehk .308" Winchester
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Enne automaatide kasutuselevõttu täitsid nende ülesannet püstolkuulipildujad (nimetati mõnikord samuti "automaatideks"), harvem ka kergemad kergekuulipildujad. Püstolkuulipildujad olid küll head lähivõitluses, kuid nende efektiivne laskekaugus ja kuuli energia jäid lahingus napiks. Kergekuulipildujad aga olid enamasti liikuvas lahingus siiski liiga rasked ja kohmakad. Esimene reaalselt toiminud ning Esimeses maailmasõjas ja Talvesõjas kasutusel olnud automaat oli Venemaal tehtud Feodorovi automaat, mis kasutas nõrgemat padrunit kui Mossini vintpüss.
Teises maailmasõjas laiemalt kasutusele võetud automaat oli 7,92 mm nn poolpika padruniga Sturmgewehr 44. Sellele järgnes vahetult pärast sõda osaliselt sakslastelt kopeeritud, aga modifitseeritud kujul Nõukogude Liidus valmistatud 7,62 mm automaat AK-47, mis võeti kasutusele massiliselt.
20. sajandi teisel poolel sai automaat juba kõigi sõjavägede põhiliseks käsitulirelvaks.
Enamikus riikides on lubatud automaate omada vaid sõjaväe- ja korrakaitseüksustel.
USAs on lubatud tsiviilkäibes omada automaate, mis on valmistatud enne 19. maid 1986, kui võeti vastu tulirelvaomanike kaitseseadus (Firearms' Owners Protection Act of 1986), välja arvatud Delaware, Hawaii, Illinoisi, Iowa, Kansase, New Yorgi, Rhode Islandi ja Washingtoni (välja arvatud juhul, kui ostetud enne 1. juulit 1994) osariigis. Selle jaoks on vaja saada luba alkoholi, tubaka, tulirelvade ja lõhkeainete ametilt (ATF), läbida taustakontroll ning osta 200-dollariline maksumärk. Relv registreeritakse.