Réunioni iibis
| Réunioni iibis | |
|---|---|
 Linnu välimuse oletuslik rekonstruktsioon, mis on tehtud kaasaegsete kirjelduste, subfossiilide ja retsentsete sugulasliikide välimuse najal | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniiformes |
| Sugukond |
Iibislased Threskiornithidae |
| Perekond |
Iibis Threskiornis |
| Liik |
Réunioni iibis |
| Binaarne nimetus | |
|
Threskiornis solitarius de Sélys-Longchamps, 1848 | |
 Réunioni saare asukoht | |
| Sünonüümid | |
|
Didus solitarius Gmelin, 1789 | |
Réunioni iibis (Threskiornis solitarius) on India ookeanis Réunioni saarel elanud endeemne, juba 18. sajandi alguses välja surnud iibiseliik. Esimesed subfossiilid leiti 1974. aastal ja liik kirjeldati 1987. aastal. Réunioni iibise lähimaks sugulasliigiks peetakse Madagaskari valgesilm-iibist, pühaiibist ja kaelusiibist. 17. ja 18. sajandi rändurite teadete järgi Réunionil elanud valgest linnust, kes vaevalt lendas ja eelistas üksindust, oletati, et lind on drondi sugulane, "valge dodo" või "réunioni dront".
Väljasuremine[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et kui Réunionile saabusid asunikud, tõrjuti réunioni iibis mäetippude metsadesse. Sisse toodud võõrliigid nagu kassid, sead ja rotid tapsid kindlasti osa linde ja nende järelkasvu; oma panuse andis üleküttimine, sest palju kaasaegseid teateid kõneleb lindude tapmisest söögiks. 1625. aastast pärineb John Tattoni kirjeldus sellest, kui taltsas on see lind ja kui lihtne on teda küttida, samuti kütitud iibiste suurest hulgast.
- "Seal on metslinde väikeseid ja suuri, rikkalikult tuvisid, suuri papagoisid ja nendetaolisi, ja kalkuni suurune suur lind, väga rammus, ja nii lühikeste tiibadega, et nad ei saa lennata, valget värvi ja tasase loomuga: ja nii olid kõik linnud, muretud ega kartnud laske. Meie mehed lõid neid maha keppide ja kividega. Kümme meest võisid küttida linde nii palju, et neid jätkus neljakümnele päevaks."[2]
Viimane Réunioni "drondi" nimetamine pärineb Jean Feuilley'lt aastast 1708, osutades, et ilmselt on liik millalgi sajandivahetusel välja surnud. 1820. aastatel päris Prantsuse meresõitja Louis de Freycinet ühelt vanalt orjalt drontide kohta ning sai tollelt vastuse, et see lind elas Saint-Josephi kandis siis, kui tema isa oli veel laps. See võis olla umbes sajand varem, kuid aruanne ei pruukinud olla usaldusväärne. Anthony Cheke ja Julian Hume on arvanud, et metsistunud kassid hävitasid iibise populatsiooni esmalt saare madalamatel aladel ja seejärel liikusid alles jäänud lindude järel kõrgemale sisemaale, kus võis olla Réunioni iibise viimane pelgupaik; kus nad ja nende pesad olid vähemalt sissetoodud sigadele kättesaamatud. Liik arvatakse olevat välja surnud umbes aastate 1710–1715 paiku.