Pühajärve sõda

Pühajärve sõjaks nimetatakse 1841. aasta septembris, Tartumaal Otepää kihelkonnas Pühajärve mõisas toimunud talupoegade ülestõusu.

Ülestõus oli ajendatud mitme järjestikuse aasta viljaikaldustest, raskest teoorjusest ja kuuldustest, et Lõuna-Venemaal jagatavat tasuta viljakat maad. Ümberasumismõtete mahasurumiseks lasi sillakohtunik kohale tuua sõjaväeroodu, kes vahistaks lahkuda soovivaid mehi, kuid talupojad hakkasid sõduritele vastu.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1838., 1839. ja eriti 1840. aastate viljaikaldustest põhjustatud 1840. ja 1841. aastate näljaaastad oli talurahva meeleheitele viinud ning levisid kuulujutud, et Lõuna-Venemaal jagatakse tasuta viljakat maad. Heinategemise ajal kuulnud nad naabruses asuvailt lätlasilt, et Peterburist olevat Riiga tulnud „vene sõjaväe-vaimulik", kes talupoegi üles kirjutavat siseriiki väljarändamiseks. 1841. aastal algas Võnnu kreisi talupoegade keskel liikumine, mis sealt kiirelt lõuna ja põhja poole levis.

Paljud talumehed läksid Riiga väljarändamise luba taotlema, kust neile olukorda selgitati ja koju tagasi saadeti. Väljarändamiseks loa taotlemiseks ei pöördunud maanõunike kolleegiumi, vaid pöördusid ikka kroonuasutustesse – kindralkuberneri poole, kubermanguvalitsusse ja koguni sandarmivalitsussegi. Liikumise algusest juunis kuni 22. juulini pöördus kroonuasutustesse umbes 900 talupoega. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner Carl Magnus von der Pahlen ja Liivimaa tsiviilkuberner Georg Friedrich von Fölkersahm püüdsid usuvahetus- ja väljarändamisliikumist takistada. Kindralkuberner Pahlen tegi augusti teisel poolel ringreisu läbi rahutute maakondade – Eesti alal Võru-, Tartu-ja Viljandimaa, kus ta püüdis rahvast mõjutada nii ihunuhtluse andmisega kui ka manitsemisega. Hoolimata selgitustööst ei rahunenud ülesköetud talurahvas maha ning mõisnikud küsisid sõjaväelt abi. Talupoegadele ainsaks pelgupaigaks ja ühtlasi keisri tõeliseks esindajaks oli vene õigeusu piiskop Irinareh ühes temale alluvate vaimulikkudega, kelle poolt oli talupoegadele osaks saanud lahke ja heasoovlik vastuvõtt.

Talurahva silmis mõisnikkudega liitu astunud kubermanguvõimud kaotasid õigeusu piiskopi alatasa tõusva autoriteedi kõrval käärivais massides oma usaldusväärsuse niivõrd, et kindralkuberner pidas vajalikuks kutsuda kõigist kogukondadest, kust seni talupoegi oli Riias lasknud end oma arvates maasaamiseks Venemaale üles kirjutada, esindajaid kubermangulinna, kus siis piiskop kubermanguvalitsuse liikme juuresolekul isiklikult selgitas, et toimunud üleskirjutamine pole mingis ühenduses maasaamisega.

Ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu sillakohtuniku Brasche korraldusel saadeti rood sõdureid Kuigatsist Pühajärvele vahistama mehi, kes olid käinud Riias ning olid avaldanud soovi Venemaale minna. 19. septembril (vkj 7. septembril) alustasid sõdurid talude läbiotsimisi, kuid otsitavad olid põgenenud metsadesse. 70 soldatit suundusid metsa põgenikku püüdma, kus nad aga 50-mehelise nuiadega varustatud salga avastasid ja keda sillakohtunik mõisa läbirääkimistele käsutab, millega mehed tingimisi nõus on. Hiljemini jooksnud nad siiski metsa tagasi, kuid Brasche vangistanud ühe neist, keda 10 soldati saatel mõisa tahtnud saata. Talupojad tunginud metsast välja, et vangi vabastada. Et verevalamist vältida, vabastanud Brasche mehe.

Asja lahendamiseks moodustati sega-sõjakohus ja kohtu alla anti 40 talupoega. Oktoobri lõpul mõistis kohus "6 inimesele 500 hoopi „läbi lipu" ja soldatiks, 6 inimest 500 hoopi ja aastaks töömaija Riiga, 18 inimest 500 hoopi". Kohtuotsus täideti 4. detsembril 1841. Karistatute süüks loeti, tõrkumine sillakohtuniku otsust täitmisel, vangi vabastamine ja kavatsus mõisa peale tungida.

Lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

Olukorra lahendamine suurendas usaldamatust mõisnike vastu veelgi. Enamik uskus, et riik soovib nende elujärge parandada, ning süüdistas kõiges toimuvas mõisnikke. Oktoobris saadeti piiskop Irinareh keisri käsul Riiast välja Pihkvasse ja 14. oktoobril otsustas Liivimaa kubermanguvalitsus teatada kiires korras tema tagandamisest ja väljasaatmisest. Talurahva käärimine vaibus sellest ajast peale väliselt pea täiesti.