Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu

Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu
	kalmistu ala 2024. aasta kevadel
Asukoht	Põltsamaa, Põltsamaa vald
Koordinaadid	58° 39′ 33″ N, 25° 57′ 51″ E
Tüüp	arheoloogiamälestis
Ajalugu
Rajatud	13. sajandi lõpp, 14. sajandi algus
Maha jäetud	18. sajand
Perioodid	Eesti keskaeg, varauusaeg
Uurimine ja seisund
Arheoloogilised kaevamised	2010, 2013
Seisund	kaitse all

Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu on kalmistu Põltsamaa kihelkonnas, tänapäevase haldusjaotuse järgi Põltsamaa linnas Jõgeva maakonnas. On arvatud, et kalmistu võeti kasutusele 13. sajandil koos Põltsamaa keskaegse kiriku ehitamisega. Ehkki kirik hävis Põhjasõja alguses, jätkati kalmistule matmist 1773. aastani, mil Venemaa Keisririigi Valitsev Senat keelustas sanitaarsetel kaalutlustel surnute matmise kirikutesse ja kirikaedadesse. Kalmistu on riikliku kaitse all. Seda on mõningal määral arheoloogiliselt uuritud 2010ndatel aastatel.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu paikneb Põltsamaa linnas Veski ja Metsa tänava ristumiskoha lähedal. Selle keskmeks olnud kirik paiknes Linnu tn 2 kinnistul (katastritunnus 61701:001:0080). Kalmistu täpne asend ja suurus ei ole tänaseni teada. Tõenäoliselt ulatus see ka Veski tänava ja Põltsamaa jõe vahelisele alale ning teisele poole Metsa tänavat.

Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistut on arheoloogiliselt uuritud kahel korral. 2010. aastal uurisid seda arheoloogid Ain Lavi, Leiu Heapost ja Tarvi Toome. Uuring oli ajendatud kinnistu omaniku AS Kitzinger-Progressi soovist laiendada kaitsealusel maal oma tootmishoonet^[1]. Toona tuli uuringualalt välja rohkesti segatud inimluid, kirstunaelu ja kuni 17. sajandini dateeritava hoburaudsõle katked. Samuti avastati kaevamiste käigus neli luustikku. Lebades peaga lääne suunas ja selili-siruli asendis, olid nad maetud kristliku matmiskombe kohaselt.

2013. aastal sattusid vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitajad kalmistu alale. Kohapeal toimunud päästekaevmistel, mida juhendas arheoloog Peeter Piirits^[2]. Uuringute käigus avati kuus in situ matust (s.h üks kaksikmatus) ja leiti rohkelt segatud inimluid. Lisaks avastati kirikaia idakülje müüri alaosa jäänused. 1,4-1,5 meetri paksune müür oli laotud mördiga ühendatud maakividest. Välja puhastati ka arvatav kirikaia idapoolne väravakoht ning kirikaia edelanurk. Matused leiti surnuaia müüri ja värava koha alt. Suure tõenäosusega rajati aed millalgi pärast 1773. aastat, mil kalmistu polnud enam kasutusel.

Matused[muuda | muuda lähteteksti]

Võib oletada, et kalmistule on maetud ka 1695.–1697. aasta näljaohvreid ning 1711. aasta katkuohvreid.

Matmise lõpetamine kalmistule[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistule matmine lõpetati tõenäoliselt 1773. aastal pärast seda kui Venemaa Keisririigi Valitseva Senat keelustas sanitaarsetel kaalutlustel surnute matmise kirikutesse ja kirikaedadesse.

Selleks ajaks olid matused jõudnud juba Uue-Põltsamaa mõisa keskuseni ning mõis oli huvitatud uue kalmistu rajamisest kaugemale. Uue-Põltsamaa mõisast antigi maad uue kalmistu jaoks, kus edaspidi laienedes maeti enamik kihelkonna surnuid (kalmistu mitmele laiendusele maetakse tänapäevani).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Lavi, A., Heapost, L., Toome, T. (2011) The medieval market town and cemetery in Põltsamaa, kogumikus Archaeological Fieldwork in Estonia 2011, 2011-226
↑ Malve, M. ja Kokamägi, J. (2013) Archaeological excavations in the Põltsamaa old parish cemetery, kogumikus Archaeological Fieldwork in Estonia 2013, lk 175-182