Psühholoogi eetikakoodeks

Psühholoogi eetikakoodeks on mõeldud psühholoogi suunamiseks tema tegevuses ning standardite loomiseks kutsealases hindamises.

Uurimuse alustamisel on psühholoogil vaja silmas pidada, kuidas anda panus psühholoogiateadusse ja sealjuures soodustada inimese heaolu. Psühholoogil on kohustus ise reguleerida oma käitumist. Psühholoogidel on ametialane nõue järgida hoolikalt ja põhjalikult uurimistööga seotud eetika norme. Need peavad olema kooskõlas elukutse iseärasuste, riiklike eeskirjade ja üldtunnustatud väärtustega.

Ajalugu

Kutsealase eetikakoodeksi kujunemine

Ühed varasemad inimuurimuste eetikapõhimõtted töötati välja meditsiini vallas pärast Teist maailmasõda. Siiski on ka palju varasemaid koodekseid, näiteks Hippokratese vanne (arstide antav eetikavanne). Suure panuse andis eetikasse 1803. aastal avaldatud Thomas Percivali kirjutatud raamat "Medical Ethics". Ta pööras vähe tähelepanu arsti ja patsiendi vahelisele suhtele, näiteks et patsienti tuleks teavitada protseduuridest ja nendega kaasnevatest riskidest. Tema raamat oli aluseks eetikakoodeksile, mida kohandati aastate möödudes.

Nürnbergi eetikakoodeks

Tänapäevaste formaalsete eetikanormide tekkelugu ulatub väärkohtlemisse natside poolt Teise maailmasõja ajal (1939–1945). Inimeste peal tehti jõledaid eksperimente. Näiteks uuriti katseisikute vastuvõtlikkust rasketele haigustele (malaaria ja tüüfus), mürkidele, äärmuslikele temperatuuridele ja kõrgustele. Ühes eksperimendis kasteti inimene jääkülma vette, et teada saada, kui kaua kulub aega tema suremiseks. Teiste uurimuste käigus testiti ravimite tõhusust haavade paranemisel. Uurimused hõlmasid saja vangi tapmist, et koguda ülikoolile skelette. Kõik need teod avalikustati Nürnbergi kohtuprotsessis, mille ühe tulemusena koostati 1946. aastal eetikakoodeks, et ennetada sellist tegevust. Jõledate tegude õigustamiseks öeldi, et sellega anti panus teadusse. Nürnbergi eetikakoodeksis oli kümme peamist põhimõtet. Näiteks tuuakse esimese olulise punktina välja informeeritud nõusolek, milles tutvustatakse eksperimendi protseduuri ja riske. Samas ei ole mainitud koodeksi väljatöötamine ära hoidnud kõiki julmi eksperimente. Koodeks oli vajalik, et oleks võimalik ametlikult öelda, kas teatud uurimus on moraalselt õige või vale.

Eetika standardid psühholoogias

APA (Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon) printsiibid koostati 1973. aastal, kuigi üldisemalt on printsiibid uurimuste, õpetamise ja elukutse praktiseerimiseks olemas juba 1953. aastast. Algusaeg on 1938. aastal, kui APA moodustas eetikakoodeksi loomiseks teadusliku ja kutsealase eetikakomitee. 1947. aastal alustati tööd kirjaliku eetikakoodeksi tegemiseks. Teise maailmasõja lõppedes kaasati psühholooge testimisprogrammidesse, sealhulgas intelligentsuse testimiseks, sõdurite stressitaseme mõõtmiseks, personali testimiseks äri- ja majandusvallas. Kõik need uurimised tõstatasid küsimusi privaatsusest, konfidentsiaalsusest, testi valesti tõlgendamisest jms.

APA empiiriline lähenemine

APA ekspertide komitee ei olnud nõus tuletama printsiipe n-ö iseenda mõistuse baasil, vaid nad tahtsid lähtuda konkreetsetest juhtumitest. Nad uurisid tuhandeid juhtumeid ja püüdsid neid kategoriseerida, analüüsida ja välja tuua psühholoogi töö peamised probleemid. Standardid kiideti heaks 1953. aastal. Ainult 4 lehekülge 171-st käsitles konkreetselt eetikaküsimusi katseisikutega seoses. 1960. aastatest hakati üha rohkem tegelema sotsiaalselt oluliste probleemidega, nagu vägivald, kuritegevus, narkootikumide kuritarvitamine ja vähemusrahvuste küsimused. Samal ajal tekkisid USA-s inimõiguste liikumised. 1971. aastal hinnati ümber varem koostatud eetikaprintsiibid ja 1973. aastal avaldati APA koostatud 10 eetikaprintsiipi ajakirjas American Psychologist. Need hõlmasid järgmisi printsiipe: uurimuse planeerimine; katseisiku nõusolek; katseisiku vabadus; õigluse tagamine mõlemale osapoolele; katseisiku kaitsmine füüsilise ja vaimse kahju eest; info tagamine pärast eksperimendi lõppemist; anonüümsuse tagamine. APA printsiibid töötavad kulu-tulu mudelist lähtudes. Eksperimentaator peab analüüsima juba enne uurimise läbiviimist, kas selle kasud korvavad uurimuse kulud ja riskid.

Psühholoogia eetikakoodeks Eestis

Eesti Psühholoogide Liit on välja töötanud selle liikmetele eetilised põhimõtted (EPL-i eetikakoodeks).

• Psühholoog uurijana, õppejõuna ja praktikuna seisab hea indiviidi vaimse ja hingelise heaolu eest antud ühiskonnas.
• Psühholoog on ühiskonna teenistuses sedavõrd, kuivõrd ühiskond seisab hea indiviidi heaolu eest.
• Psühholoog ei tee midagi, mis lõppkokkuvõttes võiks indiviidi kahjustada, olenemata võimalikest majanduslikest, ideoloogilistest või poliitilistest õigustustest.
• Psühholoog lähtub oma tegevuses oma kompetentsuse piiridest. Ta ei loo ootusi, mida ta ei suuda täita.
• Psühholoog ei soodusta pettekujutluste, illusioonide, väärarvamuste teket ega levikut.
• Psühholoog ei kasuta oma töös kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata töömeetodeid ega vahendeid.
• Psühholoog ei kasuta oma eriala- ja ametinimetusi eraisikuna tegutsedes.
• Teadlasena kehtivad psühholoogi suhtes kõik teaduseetika nõuded (uurimistulemuste tõepärasus, publikatsioonid jm) pluss erinõuded inimestega tehtavatele katsetele.
• Õppejõuna tagab psühholoog edastatavate teadmiste ja oskuste vastavuse maailmatasemele ja nende omandatuse.

Vaata ka

• Eetikakoodeks