Psühholoogi eetikakoodeks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Psühholoogi eetikakoodeks on mõeldud psühholoogi suunamiseks tema tegevuses ning standardite loomiseks professionaalses hindamises. Uurimuse alustamisel on psühholoogil vaja silmas pidada, kuidas anda panus psühholoogiateadusesse ja sealjuures soodustada inimese heaolu. Psühholoogil on kohustus ise reguleerida oma käitumist. Psühholoogidel on ametialane kohustus järgida hoolikalt ja põhjalikult uurimistööga seotud eetika norme. Need peaksid olema kooskõlas elukutse iseärasuste, valitsuse regulatsioonide ja üldtunnustatud väärtustega.


Ajalugu[1][muuda | muuda lähteteksti]

Professionaalse eetikakoodeksi kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ühed varasemad inimuurimuste eetikaprintsiibid töötati välja meditsiini vallas pärast Teist maailmasõda. On siiski ka palju varasemaid koodekseid, näiteks Hippokratese vanne (eetikavanne, mille annavad arstid). Suure panuse eetikasse andis Thomas Percivali kirjutatud raamat "Medical Ethics", mis avaldati 1803. aastal. Huvitaval kombel pööras väga vähe tähelepanu arsti ja patsiendi suhtega seotuga, näiteks et patsienti tuleks teavitada protseduuridest ja riskidest. Tema raamat oli aluseks eetikakoodeksile, mida aastate möödudes kohandati.

Nürnbergi eetikakoodeks[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegsete formaalsete eetikastandardite tekkelugu ulatub väärkohtlemisse natside poolt II maailmasõja ajal (1939-1945). Inimeste peal tehti jõledaid eksperimente. Näiteks, uuriti katseisikute vastuvõtlikkust erinevatele haigustele (malaaria ja tüüfus), mürkidele, äärmuslikele temperatuuridele ja kõrgustele. Ühes eksperimendis kasteti inimene jääkülma vette, et vaadata, kui kaua aega kulub tema suremiseks. Teiste uurimuste käigus testiti erinevaid ravimeid haavade paranemiseks. Uurimused hõlmasid 100. vangi tapmist, et koguda ülikooli jaoks skelette. Kõik need teod avalikustati Nürnbergi kohtuprotsessis (vt. Nürnbergi protsess), mille ühe tulemusena koostati 1946. aastal eetikakoodeks, et ennetada sellist jõledust tulevikus. Jõledaid tegusid inimeste peal õigustati, öeldes, et sellega anti panus teadusesse. Nürnbergi eetikakoodeksis oli kümme peamist printsiipi. Näiteks tuuakse esimese väga tähtsa ja hädavajaliku punktina välja informeeritud nõusolek, milles tutvustatakse eksperimendi protseduuri ja riske. Samas ei ole mainitud koodeksi väljatöötamine ära hoidnud kõiki julmasid eksperimente. Koodeks oli vajalik, et oleks seaduslik alus ja ametlikult öelda, kas teatud uurimus on moraalselt õige või vale.

Eetika standardid psühholoogias[muuda | muuda lähteteksti]

APA (Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon) printsiibid koostati 1973. aastal, kuigi üldisemalt on printsiibid uurimuste, õpetamise ja elukutse praktiseerimise jaoks olemas juba 1953. aastast. Algusaeg on 1938. aastal, kui APA poolt moodustati teaduslik ja kutsealane eetikakommitee, et luua eetikakoodeks. 1947. aastal alustati tööd kirjaliku eetikakoodeksi tegemiseks. II maailmasõja lõppedes kaasati psühholooge erinevatesse testimisprogrammidesse, sealhulgas intelligentsuse testimisse, sõdurite stressitaseme mõõtmiseks, personali testimiseks äri- ja majandusvallas. Kõik need uurimised tõstatasid küsimusi privaatsusest, konfidentsiaalsusest, testi valesti tõlgendamisest jms.

APA empiiriline lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

APA ekspertide kommitee ei olnud nõus tuletama printsiipe nö iseenda mõistuse baasil, vaid nad tahtsid lähtuda konkreetsetest juhtumitest. Nad uurisid tuhandeid juhtumeid ja püüdsid neid kategoriseerida, analüüsida ja tuua välja peamised probleemid psühholoogi töös. Standardid kiideti heaks 1953. aastal. Ainult neli lehekülge 171-st tegeles konkreetselt eetikaküsimustega katseisikutega seoses. 1960. aastatest hakati üha rohkem tegelema sotsiaalselt oluliste probleemidega nagu vägivald, kuritegevus, narkootikumide kuritarvitamine ja vähemusrahvuste küsimused. Koos sellega tekkisid erinevad inimõiguste liikumised USA-s. 1971. aastal hinnati varem koostatud eetikaprintsiibid ümber ja 1973. aastal avaldati ajakirjas American Psychologist APA koostatud 10 eetikaprintsiipi. Need hõlmasid järgmisi printsiipe: uurimuse planeerimine; katseisiku nõusolek; katseisiku vabadus; õigluse tagamine mõlemale osapoolele, katseisiku kaitsemine füüsilise ja vaimse kahju eest; info tagamine pärast eksperimendi lõppemist; anonüümsuse tagamine. APA printsiibid töötavad kulu-tulu mudelist lähtudes. Eksperimentaator peab juba enne uurimise läbiviimist analüüsima, kas tulud ja kasu korvab uurimuse kulud ja riskid.

Psühholoogia eetikakoodeks Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Psühholoogide Liit on välja töötanud selle liikmetele eetilised printsiibid (EPL-i eetikakoodeks).

  • Psühholoog uurijana, õppejõuna ja praktikuna seisab hea indiviidi vaimse ja hingelise heaolu eest antud ühiskonnas.
  • Psühholoog on ühiskonna teenistuses sedavõrd, kuivõrd ühiskond seisab hea indiviidi heaolu eest.
  • Psühholoog ei tee midagi, mis lõppkokkuvõttes võiks indiviidi kahjustada, olenemata võimalikest majanduslikest, ideoloogilistest või poliitilistest õigustustest.
  • Psühholoog lähtub oma tegevuses oma kompetentsuse piiridest. Ta ei loo ootusi, mida ta ei suuda täita.
  • Psühholoog ei soodusta pettekujutluste, illusioonide, väärarvamuste teket ega levikut.
  • Psühholoog ei kasuta oma töös kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata töömeetodeid ega vahendeid.
  • Psühholoog ei kasuta oma eriala- ja ametinimetusi eraisikuna tegutsedes.
  • Teadlasena kehtivad psühholoogi suhtes kõik teaduseetika nõuded (uurimistulemuste tõepärasus, publikatsioonid jm) pluss erinõuded inimestega tehtavatele katsetele.
  • Õppejõuna tagab psühholoog edastatavate teadmiste ja oskuste vastavuse maailmatasemele ja nende omandatuse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kimmel, A. J. (1996). Ethical Issues in Behavioral Research. Cambridge, Mass: Blackwell.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]