Provespa barthelemyi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Provespa barthelemyi on liik voltherilaste sugukonna ühisherilaste alamsugukonna perekonnast Provespa.

Liiki kirjeldas 1905 François du Buysson, eraldades selle liigist Provespa anomala. Hiljemgi on India kontekstis temast räägitud Provespa anomala nime all[1].

Alamliike ei ole.

Liik on perekonnas kõige varem lahknenud.[2]

Levila ulatub Indiast Indohiinani.[3] Teda on kohatud Indias (Sikkimis, Lääne-Bengalis, Assamis, Meghalayas, Arunachal Pradeshis, Nagalandis, Manipuris, Tripuras, Mizoramis), Hiinas (Yunnanis, Guangxis), Birmas, Laoses, Kambodžas, Vietnamis, Tais ja Malaisia lääneosas[4]. Levila kõige lõunapoolsem koht on Malaisias Kedahi osariigis Jitra lähedal, kus on ka liikide Provespa anomala ja Provespa nocturna levila kõige põhjapoolsem punkt[5].

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Yunnanis on see herilane tavaline toit.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Madl 2012: 30.
  2. Saito, F.; Kojima, J-i. Phylogenetic analysis and biogeography of the nocturnal hornets, Provespa (Insecta: Hymenoptera: Vespidae: Vespinae). – Species Diversity, 2011, kd 16, nr 1–2, lk 65–74.
  3. Saito, F.; Kojima, J-i. Phylogenetic analysis and biogeography of the nocturnal hornets, Provespa (Insecta: Hymenoptera: Vespidae: Vespinae). – Species Diversity, 2011, kd 16, nr 1–2, lk 65–74.
  4. Madl 2012: 30.
  5. Madl 2012: 28
  6. Yi C., He Q., Wang L., Kuang R., 2010: The Utilization of Insect-resources in Chinese Rural Area. – Journal of Agricultural Science 2(3): 146–154; Ying F., Xiaoming C., Long C. & Zhiayang C., 2010: Common edible wasps in Yunnan Province, China and their nutritional value. – Durst P.B., Johnson D.V., Leslie R.N., Shono K. (toim): Forest insects as food: humans bite back: 93–98.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Michael Madl. Notes on the genus Provespa Ashmead, 1903 (Insecta: Hymenoptera: Vespidae: Vespinae) based on the material of the Naturhistorisches Museum Wien (Austria). – Annalen des Naturhistorischen Museums in Wien, 2012, B, 114, lk 27–35. Veebiversioon

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]