Porkkala mereväebaas

Porkkala mereväebaas (vene keeles Bоенно-морская база Порккала-Удд, lühend ВМБ ПУ) oli Soome Vabariigi territooriumil Porkkala poolsaarel aastatel 1944–1955 tegutsenud NSV Liidu Balti laevastiku sõjaväebaas.

Läbirääkimised 1939. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu ja Soome mittekallaletungipakti sõlmimise läbirääkimistel 1939. aasta oktoobris esitas NSV Liit Soomele nõudmise anda Hanko poolsaare piirkond Nõukogude Liidule rendile sõjaväebaasina, pakkudes selle eest vastutasuks Karjala piirkonna pindalast mitu korda suuremat maa-ala Laadoga järvest põhja pool, mis aga oli karmi kliimaga ning asustamata. Kuna maa-ala loovutamine oleks rikkunud Soome territoriaalset terviklikkust, keeldus Soome valitsus Nõukogude Liidule territoriaalseid järeleandmisi tegemast, mis oli ka üks Talvesõja puhkemise ajend.

Jätkusõja tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Jätkusõja tulemusena oli Soome sunnitud 1944. aasta 19. septembril sõlmitud vaherahu alusel andma NSV Liidule rendile Porkkala poolsaare, mis asus strateegiliselt olulises piirkonnas.

Porkkala mereväebaasi komandörid olid:

9. november 1944 kuni 9. mai 1945 1. järgu kapten Neon Antonov (Неон Васильевич Антонов);

Porkkala mereväebaas oli sõjaliselt ja poliitiliselt tähtis:

Porkkala poolsaar asus Soome lõunaosas ning koos Eestis asuva Naissaarega võimaldas luua kaitsepositsioonid, mis tõkestasid ligipääsu Leningradile ja Eesti tagalapiirkondadele Ida-Virumaal, taastades Venemaa Keisririigi poolt Esimese maailmasõja eel loodud Peeter Suure merekindluse süsteemi;
Porkkala mereväebaas asus ka iseseisva Soome pealinna lähedal (18 km Helsingist), mis tekitas pideva ohutunde ning surveolukorra Soome valitsusele.

Mereväebaasi I etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Porkkala baasi loomise esimestel aastatel kapitaalseid ehitustöid ei teostatud, kuna Skandinaavia riigid olid II maailmasõja järel neutraalsel positsioonil. Seetõttu piirdus Nõukogude sõjaline juhtkond baasis järgmiste ülesannete määratlemisega:

Leningradi kaitsepiirkonna keskosa mineerimise ettevalmistustööd, et takistada võõrvägede sõjalaevade sissetungi ning võimalikke dessantoperatsioone;
ettevalmistustööd vajaduse korral Nõukogude maismaavägede vastuvõtmiseks, kui Nõukogude sõjaväeline juhatus peab vajalikuks alustada Soome maismaal sõjategevust;
koostöös Helsingi mereväekomandatuuriga kindlustada Punalipulise Balti laevastiku ajutine baseerumine ja PBL laevastiku operatiivtegevuse planeerimine, nende lossimine ja Soomest väljaveetava sõjareparatsioonideks ettenähtud vahendite transport ja laadimine.
Porkkala baasil oli ka ülesanne jälgida Läänemeres toimuvat laevaliiklust Stockholmi-Turu–Ulkotammio-Tallinna piirkonnas. Baas võimaldas kontrollida iseseisva Soome merendust ja väliskaubandust.

Mereväebaasi II etapp[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aastal alanud külma sõjaga alustas ka NSV Liit oma põhjapiiride kindlustamist ning 22. veebruaril 1948 tegi NSV Liit Soomele ettepaneku "Sõpruse, koostöö ja vastastikuse abi lepingu" sõlmimiseks (mille taust oli 1948. aasta kommunistlik riigipööre Tšehhoslovakkias).

Vastukaaluks hiilivale Nõukogude mõju laienemisele liitusid Norra ja Taani 1949. aasta kevadel NATO-ga ning Skandinaavia maadest jäi ametlikult neutraalseks ainult Rootsi. Pärast nõukogudemeelse valitsuse vahetust sai Soome presidendiks Urho Kekkonen, kes hakkas taas Skandinaavia neutraalsete riikide liidu ideed propageerima.

Mereväebaasi likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastatel toimunud raketirelvastuse kiires arengus kaotas Porkkala baas oma sõjalise ja strateegilise tähtsuse ning pärast 1955. aastal toimunud Genfi kohtumist, kus osalesid NSV Liidu, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsusjuhid, otsustas NSV Liit likvideerida Porkkala baasi.

16.–20. septembril 1955 Moskvas toimunud Soome ja NSV Liidu läbirääkimistel lepiti kokku Porkkala baasi likvideerimise tingimustes. Vastutasuks oli Soome sunnitud pikendama veel 20 aastaks NSV Liidu ja Soome vahelist sõpruse, koostöö ja vastastikuse abi lepingut.