Pooljuhtelektroonika

Allikas: Vikipeedia

Pooljuhtelektroonika on elektroonika haru, mis põhineb pooljuhtmaterjalide kasutamisel[1]. Pooljuhtelektroonika tegeleb pooljuhtidel põhinevate elektroonikakomponentide väljatöötamise, valmistamise ja rakendamisega.

Juba lampelektroonika laialdase kasutamise ajal 20. sajandi esimesel poolel hakati pooljuhtmaterjale kasutama peamiselt dioodde valmistamiseks, seda kohati lausa kodustes tingimustes (näiteks nn detektorvastuvõtjas). Väga laialdase leviku osaliseks said kuproks- ja seleenalaldid. Pooljuhtmaterjalidest hakati valmistama mitmesugused (temperatuuri, valguse, kiirguste, magnetvälja[2]) sensoreid.

Tõeliselt laia leviku sai pooljuhtide kasutamine aga koos bipolaartransistori leiutamisega 1947. aastal. Peamise materjalina oli algul kasutusel germaanium (Ge), kuid peagi vahetas räni (Si) selle välja.

Kuigi väljatransistori kui elektronlambi analoogi (n-ö kütteta lambi) mõte ise on palju vanem (Lilienfeld, 1925[3]), jõuti väljatransistori praktilise teostamiseni alles 1950. aastatel, ja siis jäi see tulemus suuresti bipolaartransistori kiire leviku varju.

Kui 1960. aastatel algas üleminek üksiktransistoridelt integraallülitustele, põhinesid need lülitused (kuuldeaparaatide võimendid, diferentsvõimendiid, operatsioonvõimendid) samuti bipolaartransistoridel. Väljatransistor isoleeritud paisuga versioonina (nn MOSFET) ja seejärel komplementaarsel kujul CMOS-lülitusena tõrjus 1970. aastatel bipolaartransistori välja ja leidis laialdast rakendust, algul laiatarbelistest integraallülitustes, eriti mikroprotsessortehnikas ja arvutitehnikas üldse.

Tänapäeva pooljuhtelektroonika – mikroelektroonika – tegeleb paljudest (kuni miljarditest) üliväikestest (mõne nanomeetri suurustest elementidest) koosnevate ja ühele mikrokiibile mahutatud elektroonikalülitustega.

Eestis on pooljuhtseadiseid ja mikrolülitusi toodetud alates 1958. aastast Tallinna Pooljuhttakistite Tehases, mida hiljem kutsuti pooljuhtseadiste tehaseks, ametlikult Hans Pöögelmanni nimeliseks Elektrotehnika Tehaseks, hiljem Tondi Elektroonikaks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Harry Tani ja Enn Velmre (1967). Pooljuhtseadised ja nende kasutamine. Tallinn: Valgus.
  2. "Halli tajur".
  3. "Julius Edgar Lilienfeld". Vaadatud 08.06.2018.