Pjotr Tšaadajev

Pjotr Jakovlevitš Tšaadajev (vene keeles Пётр Яковлевич Чаадаев; 7. juuni (vana kalendri järgi 27. mai) 1794 Moskva – 26. aprill (vana kalendri järgi 14. aprill) 1856 Moskva) oli vene filosoof ja publitsist.

Tema tuntuim teos on aastatel 1829–1831 prantsuse keeles kirjutatud "Kirjad ajaloofilosoofiast", tuntud ka lühema pealkirja "Filosoofilised kirjad" all. Sageli on teda nimetatud üldse esimeseks vene filosoofiks.

Elulugu

Päritolu ja haridus

Pjotr Tšaadajev sündis aadliperekonna teise lapsena. Tema isa Jakov Tšaadajev suri samal aastal, kui Pjotr sündis. Pjotri ema Natalja, kes oli ajaloolasest vürsti Mihhail Štšerbatovi tütar, suri, kui poeg oli alles kolmeaastane.

Tšaadajevi ja tema vanema venna Mihhaili (1792–1866) kasvatas üles nende emapoolne tädi Anna Štšerbatova. Vanatüdrukust aadlidaam pühendas kogu oma energia poiste kasvatamisele ja kaasas sellesse ka oma venna Dmitri Štšerbatovi, kes pööras olulist tähelepanu just noormeeste moraalsete väärtuste arendamisele.

1808. aastal asus 14-aastane Pjotr Tšaadajev õppima Moskva Ülikooli, kus sõbrunes Aleksandr Gribojedoviga ja suhtles mitme tulevase dekabristiga, teiste seas Nikolai Turgeneviga. Ülikooli lõpetas ta 1811. aastal.

Sõjaväeteenistus

1812. aasta Isamaasõjast võttis ta osa Semjonovski polgus, kus teenis alates maist 1812. Sama aasta septembris võttis Tšaadajev osa Borodino lahingust. Lahingus üles näidatud vapruse eest autasustati teda Venemaa Püha Anna ordeni ja Preisimaa Kulmi ristiga. Aastatel 1813–1816 teenis ta Ahtõrski husaaripolgus.

1816. aasta algul viidi ta kornetina üle kaardiväe husaaripolku, mis paiknes Tsarskoje Selos. Ilusa, haritud ja seltskondliku noore aadlimehena oli ta sel ajal sage külaline Nikolai Karamzini kodus, kus tutvus ka luuletaja Aleksandr Puškiniga.

1817. aastal määrati ta Üksiku kaardiväekorpuse komandöri Illarion Vassiltšikovi adjutandiks. Sellel ametikohal oli ta neli aastast, resideerides Peterburis.

Oktoobris 1820 toimunud Semjonovski polgu ülestõusu ja selles osalenud ohvitseride karistamise järel ei pidanud Tšaadajev võimalikuks paljutõotavat sõjaväelist karjääri jätkata. Paljud mainitud ohvitseridest olid tema head sõbrad ja tuttavad. Veebruaris 1821 läks ta tegevteenistusest erru.

Ühiskondlik tegevus

Pärast erruminekut oli Tšaadajevil nii aega kui ka raha, et keskenduda tegevustele, mis talle huvi pakkusid.

Ta oli vabamüürlane – looži liikmeks võeti ta 1814. aastal Krakówis. Hiljem kuulus ta vene loožidesse "Ühinenud sõbrad" ja "Põhja sõbrad". On ka teada, et aastal 1826 kandis ta "Joanni looži salajaste valgete vendade" kaheksanda kraadi märki.

Ta astus dekabristide salaühingusse, jagas valdavas osas nende seisukohti, kuid ühingu tegevuses kaasa ei löönud. Aastal 1823 sõitis ta kolmeks aastaks välismaale, reisis Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias. Nii viibis ta välismaal ka 1825. aasta detsembris toimunud dekabristide ülestõusu ajal. Venemaale pöördus ta tagasi alles juunis 1826.

Tagasipöördumise järel Tšaadajev arreteeriti oma sidemete tõttu dekabristidega. Teda peeti nelikümmend päeva vahi all, kuid et ta oli olnud kolm aastat välismaal, siis dekabristide ülestõusuga teda seostada ei õnnestunud ja ta vabastati. Vaatamata sellele jäi ta salapolitsei jälgimise alla.

Ülejäänud eluaastad elas ta vaheldumisi Moskvas ja oma maamõisas, kannatades kogu elu erinevate terviseprobleemide käes. Peamiselt tegid talle muret reumatism ja maohaigused. Aastal 1833 kolis ta Moskvas uude korterisse Novaja Basmannaja tänaval, kus elas oma surmani 1856. aastal.

Ta keskendus loomingule ja seltskonnaelule, viibis sageli Inglise Klubis, mille liige ta oli. Aastatel 1829–1831 kirjutas ta oma kuulsad "Filosoofilised kirjad", millest üks avaldati 1836. aastal ajakirja Teleskop (Телескоп) veergudel. See tõi kaasa suure skandaali: ajakiri suleti, selle toimetaja saadeti asumisele, vastutav tsensor kaotas ametikoha. Tšaadajev ise jäi septembrini 1837 politsei ja arstide järelevalve alla – võimud kuulutasid ta avalikult vaimuhaigeks.

Aastal 1837 kirjutas ta teose "Hullumeelse apoloogia", milles vastas talle esitatud süüdistustele. Pärast seda ei kirjutanud ta enam midagi, osaliselt ka seepärast, et selline oli üks arstliku järelevalve lõpetamise tingimustest. Küll oli ta hiliste eluaastateni seltskonnas hinnatud teravate ühiskondlike anekdootide rääkijana.

Venemaa jaoks õnnetult kulgenud Krimmi sõja lõpupäevil kavandas ta enesetappu, kuid selleni ei jõudnud. 26. aprillil 1856 suri ta oma Moskva korteris kopsupõletikku ja maeti Donskoi kloostrisse. Ta ei abiellunud kunagi ja tal ei olnud otseseid järeltulijaid.

Looming

"Filosoofilised kirjad"

Pjotr Tšaadajevi põhiteoseks on aastatel 1829–1831 prantsuse keeles kirjutatud "Kirjad ajaloofilosoofiast", mis on laiemalt tuntud "Filosoofiliste kirjade" nime all (prantsuse keeles Lettres philosophiques, vene keeles Философические письма). Nende kirjade läbivaks teemaks on mõtisklused inimkonna pürgimisest tõelise vabaduse ja ühtsuse poole, mis leiab oma väljundi Jumalariigi ehk õiglase ühiskonnakorralduse kehtestamises maa peal.

Kirju on peetud mõjutatuks saksa klassikalisest filosoofiast ja katoliiklikust sotsiaalfilosoofiast. Esimesed mõjutused pärinesid eelkõige Tšaadajevi kontaktidest saksa filosoofi Friedrich Wilhelm Joseph Schellingiga, teised tema suhtlusest prantsuse preestri ja filosoofi Hughes Felicité Robert de Lamennais'ga.

Poliitilisest seisukohast oli oluline hinnang, mille Tšaadajev andis oma kirjades Venemaa rollile ajaloos. Kuna Venemaa võttis oma kultuuri ja religiooni üle Bütsantsilt, mis ei kuulunud ise Ida ega Lääne tsivilisatsiooni, siis jäi Tšaadajevi hinnangul ka Venemaa maailmatsivilisatsiooni arengust kõrvale. Venemaal kujunes välja isolatsionism ja õigeusul rajanev poliitilis-religioosne riigikorraldus, mis takistasid Tšaadajevi arvates Venemaa arengut ja põhjustasid sealse mahajäämuse. Ta läks oma kriitikas nii kaugele, et kirjeldas Venemaad kui väljaspool aega eksisteerivat ühiskonda ja leidis, et venelased ei ole oma ajaloo jooksul midagi ise välja mõelnud ning on teistelt omandanud ainult petliku välimuse ja tarbetu luksuse. Nii toimib Venemaa hoiatava ajaloo õppetunnina teiste rahvaste ja riikide jaoks.

Lahendusena nägi Tšaadajev läänelike väärtuste ja põhimõtete ülevõtmist. Venemaa ühiskonnakorraldusele ja õigeusule seadis ta vastu katolitsismi oma kõikhaaravuse ja riigiülesusega. Tema hinnangul oli Läänes asutud teostama õiglase ühiskonna ideed, mis täiuseni jõudes pidi saavutama kristluse eesmärgi ehk Jumalariigi kehtestamise maa peal. Tšaadajevi Jumalariik oli seega eelkõige metafoor, millega ta iseloomustas ideaalilähedast ühiskonda, ja tema lähenemine kristlusele pragmaatiline.

"Hullumeelse apoloogia"

Oma teise teose "Hullumeelse apoloogia" (Апология сумасшедшего) kirjutas ta 1837. aastal vastusena oma hullumeelseks kuulutamisele võimude poolt seoses 1836. aastal trükis avaldatud ühe filosoofilise kirjaga, mis oli kaasa toonud keiser Nikolai I meelepaha Venemaa ja selle riigikorralduse kritiseerimise pärast.

See teos on kirjutatud pehmemas toonis ja seda iseloomustab "Filosoofilistest kirjadest" positiivsem suhtumine Venemaa rolli. Siin nendib ta, et läks ehk Venemaa kritiseerimisel oma eelmises teoses liiale. Positiivsete näidetena Venemaa aja- ja kultuuriloost tõstab ta siin esile Peeter I, Mihhail Lomonossovi ja Aleksandr Puškini.

Tähtsus ajaloos

Pjotr Tšaadajevit on tinglikult nimetatud esimeseks vene filosoofiks. Seda ei saa küll pidada päris õigeks, sest eelkõige religioosset filosoofiat viljeldi Venemaal ka varasematel sajanditel. Küll oli Tšaadajevil oluline roll ajaloofilosoofia traditsiooni algatajana Venemaal. Lisaks rajas Tšaadajevi teos "Filosoofilised kirjad" aluse eriti tugevalt 19. sajandil esindatud, kuid sisuliselt tänaseni Venemaal säilinud kahele vastandlikule filosoofilisele ja poliitilisele koolkonnale – läänlastele, kes toetasid ja arendasid edasi Tšaadajevi lähenemist, ning slavofiilidele, kes rõhutasid vastupidi Venemaa eripära ja ainulaadse arengutee õigsust.

Allikad

Eesti Entsüklopeedia. 9 : Sun – türg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. ISBN 5-89900-047-3
Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. Л-Я : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997. ISBN 5-15-000089-2

Välislingid

Хронос: Чаадаев Петр Яковлевич (valik biograafiaid vene keeles)
Lib.ru: Чаадаев Петр Яковлевич (valik teoseid vene keeles)
Философические письма (täistekst vene keeles)
Апология сумасшедшего (täistekst vene keeles)