Pjotr Nilus

Allikas: Vikipeedia
Pjotr Nilus. Autoportree

Pjotr Aleksandrovitš Nilus (vene keeles Пётр Александрович Нилус; ukraina keeles Петро Олександрович Нілус Petro Oleksandrovõtš Nilus; 20. veebruar 1869 Podolski kubermang23. mai 1943 Pariis) oli vene maalikunstnik, kunstikriitik ja kirjanik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pjotr Nilus sündis Ukrainas Podolski kubermangus Bušenõ külas. Niluse lapsepõlve ja nooruse kohta on väga vähe teada. 1876. aastal kolis pere Odessasse ja järgmisel aastal asus ta õppima Püha Pauluse reaalkooli. 6. klassis lahkus ta reaalkoolist. Nilus teadis juba, et tahab saada kunstnikuks ja teadus ei sobinud talle. Huvitavam oli terve päev märkmikuga ringi jalutada ja Odessa vaatamisväärsusi visandada. Sellepärast astus Nilus Odessa kunstikooli, kus ta õppis selliste Lõuna-Venemaa stiilimeistrite nagu Gennadi Ladõženski ja Kiriak Kostandi[2] juhendamisel. Nilus oli neile õpetajatele kogu elu tänulik.[1]

Alates 1889. aastast jätkas ta õpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias Ilja Repini juures, kes soovitas noorel kunstnikul kohe hakata näitustel osalema ning naasta kodulinna, kus Lõuna-Venemaa kunstnike liit (Товарищество южнорусских художников) kogus hoogsalt tuntust.

Naasnud Odessasse, sai temast kohaliku kunstikogukonna üks keskseid tegelasi. 1893. aastal sai ta Lõuna-Venemaa kunstnike liidu liikmeks. 1898. aasta suvel Odessas tutvus Nilus Ivan Buniniga.

Pjotr Nilus suri 1943. aastal okupeeritud Pariisis ning on sinna ka maetud.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Sügis"

Nilus maalis enamasti žanristseene ja realistlikke maastikke.

1898. aastal toimus kunstniku jaoks tähtis kohtumine Ivan Buniniga, millest kasvas välja suur kauaaegne sõprus. Bunin pühendas sõbrale ühe oma lüürilisematest luuletustest "Üksindus" ning 1917. aastal maalis Nilus "I. A. Bunini portree".

1890. aastatel maalis Nilus peamiselt žanrimaale ühiskondlikult olulistel teemadel. Ta meenutas seda aega: "Olin 13 aastat peredvižnik. Siis algas evolutsioon äärmuslikust realismist individualismini." 20. sajandi alguses, pärast välismaale reisimist ja moodsa kunstiga tutvumist, jättis kunstnik žanrimaali ja ühiskondlikud probleemid oma loomingust kõrvale, eelistades edaspidi maastikku ja impressionistlikku maalimisstiili. Järgmine periood Niluse loomingus on "sümboolne-romantiline" või "retrospektiivne": kunstnik maalis härrasid ja daame, kes jalutasid parkides või kohtusid koidikul.

1915. aastal toimus Odessas Niluse isikunäitus, mille eest saadud tasu annetas ta riigi läänepoolsete piirkondade sõjapõgenikele.[3]

1917. aastal ühines kunstnik revolutsioonilise entusiasmiga, kuid muutis peagi oma arvamust. Ta toetas monarhia pooldajaid oma teostega, luues bolševike-vastaste plakatite sarja, mis oli pühendatud A. Denikini vabatahtlike armeele. Selle tagajärjel oli Nilus sunnitud 1920. aastal Venemaalt lahkuma. Alates 1923. aastast elas kunstnik Buniniga samas majas Pariisis. Paguluses olles ei lõpetanud Nilus oma loomingulist tegevust. Kunstniku loomingus olid peamised linnavaated, Prantsuse maastikud, oli ka natüürmorte, millest ta kujundas omapäraseid sarju. Kunstnik korraldas Euroopas 11 näitust, kus esitleti peamiselt sümboolses-romantilises stiilis töid.

Niluse esimesed isikunäitused Pariisis toimusid 1925. aastal J. Petit' ja J. Charpentier' mainekates galeriides. Suur edu oli Niluse viimasel tema elu ajal toimunud näitusel galeriis Zak 1934. aastal. 1930. aastate keskpaigaks hakkas kunstnik eelistama psühholoogilist portreed.[3]

1995. aastal viidi kunstniku tütre V. L. Golubovskaja tahte järgi suurem osa kunstniku loomingulisest pärandist Pariisist Voroneži: 73 maali ja graafika, aga ka isiklikke asju, fotod, kirjad, näitusekataloogid jms.

Huvitavaid fakte[muuda | muuda lähteteksti]

  • Moskvas on Niluse väga kuulus teos, Anton Pavlovitš Tšehhovi portree, mis asub viimase majamuuseumis Sadovo-Kudrinskaja tänaval. On teada, et portreemaalijatel oli äärmiselt raske saada Tšehhovi nõusolekut poseerimiseks, eriti tema viimastel eluaastatel. Tänu Ivan Aleksejevitš Bunini initsiatiivile ja vahendusele sai Nilus tuttavaks Tšehhoviga. 1901. aastal külastasid Nilus ja Bunin kirjanikku Jalta suvemajas. Ja alles aasta hiljem oli võimalik alustada seansse, millega Tšehhov viivitas igal võimalusel, lootuses, et nii lakkab kunstnikul huvi tema vastu. Kuid Nilus näitas selles osas silmapaistvat visadust. 1902. aastal hakkas ta maalima Tšehhovi portreed. Enne portree lõpliku kompositsiooni kujunemist tegi Nilus kaks visandit. Seda protsessi kirjeldab üksikasjalikult Gennadi Šaljugin uurimuses "Anton Tšehhovi portreed"[4]. Tšehhovi portree lõppversiooni leidmiseks kulus kunstnikul rohkem kui kaks aastat. Portreed loetakse siiski lõpetamata teoseks, sest Tšehhov suri 1904. aastal.[3]
  • Niluse 1930. aastate ainulaadseim kunstiline leid on natüürmortide "Valge sari". Asjatundjate sõnul leiutas Nilus selles toonitud valge värvitooni, mida polnud keegi seni kasutanud.
  • Tretjakovi galerii pani oma näituse pealkirjaks "Pjotr Nilus. Püüdlikul otsingul... " Moskvalased said näha tema maalikunstist ja graafikast umbes 50 teost. Nilus kujutas portreedel vahel ka ennast: maalidel "Autoportree keedumütsiga" (1933) ja "Autoportree pluusiga" (1935). Kuid autori üksildast poeedihinge võib tunnetada ka tema teistel maalidel. Sellest annavad ettekujutuse 1930. aastate maalid "Luuletaja sügisel", "Üksildane jalutuskäik" ja akvarell "Mererand lumes".[3]
  • Pjotr Nilusel olid rootsi juured, tema vanaisa oli kindral, 1812. aasta isamaasõjas osalenu.
  • Ivan Bunini naise Vera Nikolajevna Muromtseva-Bunina meenutuste järgi armastas Nilus laulda ja vilistas isegi terveid sümfooniaid.
  • Bunini ja Nilusega samas majas aadressil Jacques Offenbachi tänav 1 elas mõnda aega ka kirjanik Aleksandr Kuprin[5].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Pjotr Nilus tegi läbi järkjärgulise arengu realismist romantilise juugendini. Kunstnik ise nimetas oma maalilisi pilte "krinoliinideks". Selle perioodi maalide tegelased on romantilised noored daamid Napoleon III teise keisririigi aegsetes krinoliinides. Neid maale osteti temalt 1920. aastatel Pariisis hästi.[6]

Nilusel on terve rida Prantsuse meremaastikke. Peaaegu kõiki neid ümbritseb nostalgia Odessa järele. Kunstnik ise uskus, et oli marinistina kõige virtuoossem. Üks kunstniku lemmikvõtteid on mäng kuuvalgusega, mis on selgelt näha pildil "Õhtu mere ääres".[6]

Kunstnikule meeldis kujutada Pariisi tänavaid vihmajärgselt märjana, nii et lompides peegeldub taevas justkui peeglis. Pildil on peategelaseks kõndiv mees, kes on erinevalt 19. sajandi rõivaid kandvatest noortest daamidest moodsalt riides. Pildil on nostalgiliselt kõik segunenud – nii Pariis kui ka Venemaa mälestused. Selle mehe kuju ilmub Niluse visanditel teistele teostele, mida hoitakse Tretjakovi galerii hoidlates[6].

Maalid, mille kunstnik maalis Saksa okupatsiooni ajal Pariisis, kiirgavad kummalisel kombel ebatavaliselt valgust. Üks kunstniku päikselisemaid teoseid on "Chaussée de la Muette", mille ta lõi aasta enne surma. Pilt meenutab oma meeleolult lapsepõlvepaika, kus puud on suured, trammid heledad ja ehmunud tuvid nokivad midagi. Selles teoses ei ole ainsatki vihjet sõjale.[6]

Selle pildi põhjal on raske öelda, et see on maalitud akvarellidega, kuid ometi on see nii. Nilust kutsuti "akvarelliprintsiks". Pildil kujutas ta tüüpilist Pariisi kohvikut.[6]

Nilust võrreldi Chardiniga, kes maalib mitte värvide, vaid tunnetega. Kuna Nilus arendas oma koloriiti, töötas ta palju valge ja selle varjunditega. Kriitikute seas oli levinud isegi väljend "valge Nilus". Muide, põldude avarus on Niluse üks korduvaid motiive.[6]

Pariisi 16. linnaosa koosneb kolmest piirkonnast: Auteuil, Passy ja Chaillot. Varem oli see Pariisi võsastunud äärelinn. Nüüd on see üks Pariisi kõige kallimaid piirkondi.[6]

Niluse natüürmordid tunduvad olevat inspireeritud inimeste kohalolekust, kes näivad olevat hetkeks ruumist lahkunud. Selle natüürmordi väärtuseks on lihtsus.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Нилус Петр Александрович". 5.12.2019.
  2. Kiriak Kostandi
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Peter Aleksandrovich Nilus". 5.12.2019.
  4. Anton Tšehhovi portreed
  5. Aleksandr Kuprin
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 "Pjotr Nilus". 5.12.2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Jutulooming". M.,1910.
  • "Mererannas: lood". M., 1918
  • "Saša. Lood". Odessa, 1918.
  • "Dunja (ja muud lood)". Odessa, 1919.
  • "Kuu". Odessa, 1919.