Pingestabilisaator
Pingestabilisaator on elektroonikalülitus, mille väljundpinge püsib etteantud vahemikus sõltumata sellest, kas muutub stabilisaatori sisendpinge või koormustakistus. Sisendpinge muutus võib olla tingitud võrgupinge kõikumisest või patareipinge alanemisest.
Pingestabilisaatorite põhiliigid
[muuda | muuda lähteteksti]Pingestabilisaatorid jagunevad reguleerimisviisilt kahte põhiliiki:
- lineaarstabilisaatorid ehk pidevreguleerimisega stabilisaatorid, milles pinget reguleeriv element töötab võimendusrežiimis, s.t tema väljund- ja sisendpinge vahel on lineaarne ehk võrdeline seos;
- Pikemalt artiklis Lineaarne pingestabilisaator
- impulss-stabilisaatorid, kus reguleerelement ‒ näiteks MOSFET-transistor ‒ töötab lülitirežiimis; väljundpinge stabiliseerimiseks muudetakse tagasisideahela kaudu impulsside laiust.
- Pikemalt artiklis Pinge impulss-stabilisaator
Impulss-stabilisaatorite põhieelis lineaarstabilisaatori ees on suur kasutegur, oluliseks puuduseks aga kõrgsagedusliku ümberlülitamisega kaasnevad elektromagnethäired, mille tõkestamine nõuab lisameetmeid.
Lineaarstabilisaatoreina kasutatakse integraallülitustena valmistatud komponente. Impulss-stabilisaatorid kuuluvad enamasti impulsstoiteallika koosseisu.
Pingestabilisaatorite põhiparameetrid
[muuda | muuda lähteteksti]Stabiliseerimistegur näitab, mitu korda on väljundpinge suhteline muutus väiksem sisendpinge suhtelisest muutusest:
kus US ja UV on vastavalt stabilisaatori sisend- ja väljundpinge ning ∆US ja ∆UV sisendpingemuutus ja väljundpingemuutus.
Väljundtakistus iseloomustab stabilisaatori võimet hoida väljundpinge püsivana koormusvoolu muutumisel ning väljendub stabilisaatori väljundpingemuutuse ∆UV ja seda põhjustava väljundvoolumuutuse ∆IV jagatisena:
Kasutegur on stabilisaatorist tarbitava võimsuse PV ja selle sisendisse saabuva võimsuse PS suhe:
Lineaarstabilisaatori kasutegur on 50% ringis, impulss-stabilisaatoril võib see tegur ületada 90%.