Piip

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on suitsetamisvahendist; perekonnanime kohta vaata Piip (perekonnanimi)

Piip
Piipusid Otto Tammeraiu kollektsioonis

Piip on kahast (suitsetatava aine kamber) ja varrest (suitsutorust) koosnev riist, mida kasutatakse mõnuainete suitsetamiseks[1]. Kõige tavalisemalt suitsetatakse piibus tubakat.

Spetsiaalse konstruktsiooniga piipu, milles suits läbib veega täidetud jahutuskambri, nimetatakse vesipiibuks.

Piibuks nimetatakse ka klaasipuhumisel kasutatavat tööriista.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik piipe on tänapäeval lihtsa konstruktsiooniga ning kaasaskantavad. Valdavalt valmistatakse piibud nüüdisajal puust, harvem mineraalidest (näiteks sepioliidist), maisitõlvikutest või sünteetilistest materjalidest.

Tervistkahjustav toime[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt ei hingata piibusuitsetamisel tubakasuitsu alla, seetõttu on aeg-ajalt väidetud, et piibusuitsetamine kahjustavat tervist vähem kui sigarettide suitsetamine. Meditsiinilised uuringud ei ole sellele väitele siiski ühest kinnitust leidnud.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Piip võeti Eestis kasutusele 17. sajandi algul[2] ning sai 18. sajandil talurahva hulgas tavaliseks. Arenes kodune tubakakasvatamine ning piibud tehti tavaliselt kodus ise, ehkki Eestis tegutsesid ka piibumeistrid, kelle piibud olid tulekindlamast materjalist ning varustatud vasega. Piibud tehti kasepuust, noaga nikerdati välja piibu kuju, kahaauk tehti oherdiga ja varreauk piibupuuriga. Piip viiliti siledaks, lihviti ning lakiti piirituslakiga. Piibukahasse pandi väga õhuke vaskplekk ning äärde vits. Piibuvarre otsas oli vaskrõngas piibupitsi kinnitamiseks[3].

Kuulsamad piibuvalmistajad olid Haanjas. Parematel piipudel nikerdati kaha inim- või loomapea kujuliseks. 19. sajandi lõpus hakati rohkem paberosse suitsetama[4].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pallo, Sirje. Piiburaamat = Book of pipes / Sirje Pallo, Erki Russow ; [tõlge: Kristi Tarand, Tuuli Stewart ; toimetajad Tõnis Liibek, Erki Russow ; kujundus: Maarja Meeru ; fotograafid Vahur Lõhmus, Anu Ansu, Arp Karm]. – Tallinn : S. Pallo : M. Meeru, 2008. – 269 lk. ISBN 9789949157662

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti entsüklopeedia veebis [1] (vaadatud 10.12.2012)
  2. Aivar Kriiska. Suitsetajate horisont. Pilguheit suitsetamise ajaloo algusesse Eestis Horisont 6/2010
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 142
  4. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 211

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]