Peter van Inwagen

Allikas: Vikipeedia

Peter van Inwagen (sündinud 21. septembril 1942) on USA filosoof, kes on tuntud töödega metafüüsika, religioonifilosoofia ja tegevusfilosoofia vallas.

Ta on 1980. aastast kristlane.

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Tema 1983. aasta raamat "An Essay on Free Will" aitas kaasa libertaarse vaba tahte rehabiliteerimisele peavoolu analüütilises filosoofias.[1] Seal võttis van Inwagen kasutusele inkompatibilismi ja kompatibilismi mõiste. Vaba tahte vastane keskne argument ("järelmiargument") on niisugune: "Kui determinism on tõene, siis meie teod on loodusseaduste ja kauge mineviku sündmuste järelmid. Aga meist ei sõltu, mis toimus enne meie sündi, ja meist ei sõltu ka see, millised on loodusseadused. Sellepärast nende asjade järelmid (sealhulgas meie olevikuteod) ei sõltu meist." (lk v) Van Inwagen lisas ka "Mindi argumendi" (selliseid argumente sageli avaldanud ajakirja Mind järgi): "Mindi argument samastab indeterminismi juhusega ning väidab, et sündmust, mis toimub juhuslikult, ei saa nimetada teoks, see ei saa olla oma väidetava tegija kontrolli all ning seetõttu ei saa seda sooritada vabalt. [Selle argumendi] pooldajad järeldavad, et vaba tahe on determinismiga kooskõlas, ja veel enam, sellest järeldub determinism." (lk 16) Järelmiargument ja Mindi argument on klassikalise dilemma ja vaba tahte vastase argumendi kaks sarve. Kui determinism on tõene, siis meie teod ei ole vabad. Kui indeterminism on tõene, siis meie teod on juhuslikud ja meie tahe ei saa olla nendes eest moraalselt vastutav.[2] Van Inwagen teeb järelduse, et vaba tahe jääb mõistatuseks ("Free Will Remains a Mystery").[3] Kolmandas isikus kirjutatud artiklis "Van Inwagen on Free Will"[4] kirjeldab ta probleemi oma inkompatibilistlikku vaba tahtega, kui "juhus otseselt põhjustab meie tegusid". Ta kujutleb, et Jumal paneb Universumi tuhat korda tagasi "täpselt samadesse asjaoludesse" nagu mingil varasemal ajal ning me saaksime kõiki neid "taasesitusi" vaadelda. Kui tegija teod oleksid juhuslikud, siis ta mõnikord "põhjustaks tegijana otsustava ajusündmuse, mõnikord (ütleme, 70% juhtudest) mitte... Ma teen järelduse, et isegi kui inimese iga tahtliku teo põhjuslike antetsedentide seas on mõni tegija-põhjustamise episood, ei õõnesta need episoodid mitte kuidagi determinismi."[5] Ajakirja The Journal of Ethics artiklis "How to Think about the Problem of Free Will," muretseb van Inwagen vaba tahte mõiste võimaliku mittekoherentsuse pärast. Ta ütleb: "On olemas vastupandamatutena tunduvad argumendid, mis (kui nad tõesti on vastupandamatud) tõestavad, et vaba tahe on determinismiga ühitamatu. Ja on vastupandamatutena tunduvad argumendid, mis ... tõestavad, et vaba tahe on ühitamatu indeterminismiga. Aga kui vaba tahe on ühitamatu nii determinismi kui ka indeterminismiga, siis vaba tahte mõiste on mittekoherentne ning niisugust asja nagu vaba tahe pole olemas. [6]

Raamatus "Material Beings" (1995) väidab van Inwagen, et kõik materiaalsed objektid on kas elementaarosakesed või organismid. Iga liitne materiaalne objekt koosneb elementaarosakestest, ja ainsad sellised liitobjektid on organismid. Selle vaate järelm on, et sellised tavaobjektid nagu lauad, toolid, autod, majad ja pilved ei eksisteeri. Nad tunduvad olemas olevat ainult sellepärast, et elementaarosakesed on teatud viisidel korrastunud. Näiteks seal, kus tundub eksisteerivat tool, ütleb van Inwagen, et lihtsalt "elementaarosakesed on tooli viisil korrastunud". Need osakesed ei moodusta objekti, nagu ka mitte mesilaste parv. Nagu mesilaste parvgi, jäävad osakesed mõneks ajaks enam-vähem stabiilselt korrastunuks, mis jätab mulje ühestainsast objektist. Seevastu üksikul mesilasel on osad, mis on ühendatud õigel viisil nii, et moodustuks üksainus objekt, nimelt mesilane.

Van Inwagen pidas 2003. aasta Giffordi loengud, mis avaldati tema raamatus "The Problem of Evil" (2006). Seal väidab van Inwagen, et kurjuse argument on filosoofiline argument ning on kehtetu nagu enamik filosoofilisi argumente.

Hiljem on van Inwagen tegelnud hauataguse elu küsimustega, eriti seoses keha ülestõusmisega. Avaldamata artiklis "I Look for the Resurrection of the Dead and the Life of the World to Come" jõuab van Inwagen järeldusele, et kristlased peavad seletades sama isiku olemasolu pärast surma seletama mingit laadi kehalist pidevust. Ta märgib, et see ei ole probleemiks kristlikule materialistile, kes usub, et inimesed on kehalised substantsid.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robert Kane, A Contemporary Introduction to Free Will, Oxford 2005, lk 23.
  2. J. J. C. Smart. Free-Will, Praise and Blame. – Mind, 1961, lk 291–306.
  3. Philosophical Perspectives, 2000, kd 14, 2000, lk 14.
  4. Joseph Keim Campbell jt (toim). Freedom and Determinism,MIT Press 2004, ptk 10
  5. "Van Inwagen on Free Will," lk 227
  6. to think about the problem of free will[alaline kõdulink]. – The Journal of Ethics, 2008, kd 12, nr 3-4, lk 327–341.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]