Periadriaatiline murrang

Periadriaatiline murrang (või rike) on selgelt eristuv murrang Lõuna-Euroopas, kulgedes S-kujuliselt umbes 1000 km Türreeni merest läbi kogu Lõuna-Alpide kuni Ungarini. See moodustab liigenduse Apulia laama ja Euraasia laama vahele. Mõistet Linea insubrica kasutatakse mõnikord viitamiseks tervele Periadriaatilisele murrangule, kuid sagedamini kasutatakse seda vaid lääneosa tähenduses.

Tektoonika ja geoloogia

Alpide reljeef koos Periadriaatilise murranguga

Ida-Alpides tähistab joon Kesk-Ida-Alpide ja Lõuna-Lubjakivi Alpide vahelist piiri. Lääne-Alpides moodustab see liigenduse Lõuna-Apulia mandrilava ja Alpide keskse kristallilise tsooni vahel.

Mandrite kokkupõrge on veel käimas, Apulia ja Euroopa laamad lähenevad endiselt. Ka Alpide kesksed tsoonid tõusevad, põhjustades murrangu vertikaalset libisemist. Tulemuseks on peamiste murrangutsoonide kogum, mille nimi on ühiselt Periadriaatiline murrang. Viini ja Friuli vahelise maavärinatsooni põhjuseks on liikumine piki Periadriaatilist murrangut. Viimane purustav maavärin toimus Friulis 20. sajandi lõpus.

Tõus põhjustas noore orogeeni vägivaldse erosiooni, mis viis Kõrg-Tauerni tektoonilise lõhe moodustumiseni. Mitmes piirkonnas toimus Kesk-Alpide tugev tõus mõne kilomeetri võrra ja ka rohkem kui 50 km pikkune nihe.

Geograafiline asend ja nimed

Idast läände on Periadriaatilise murrangu kulg ja sellele piirkondlikult antud nimed järgmised:

• Drva joon: Kesk-Doonau madalik – Pohorje – Karawankid – Drava org (Jauntal, Rosental) – Rosegg
• Gailtali joon: Villach – Gaili org – Kartitsch
• Pustertali joon: Sillian – Pusteri org – Bruneck
• Giudicarie joon: Merano – Val di Sole
• Tonale või Linea insubrica: Tonale kuru – Val Camonica – Valtellina – Biella.