Pentti Linkola

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pentti Linkola (2011)
Pentti Linkola (2006)

Kaarlo Pentti Linkola (7. detsember 1932 Helsingi5. aprill 2020 Valkeakoski) oli radikaalsete vaadetega soome keskkonnafilosoof, rohelise elamisviisi ideoloog ja ühiskonnakriitik.

Linkola oli tuntud teisitimõtleja, looduskaitsja, ornitoloogi, kalamehe ja publitsistina. Tema botaanikust isa Kaarlo Linkola oli Helsingi Ülikooli rektor ning Soome Looduskaitseliidu asutaja ja esimees. Tundes juba lapsena huvi looduse ja selle hoidmise vastu, alustas ta Helsingi Ülikoolis zooloogia ja botaanika õpinguid, kuid otsustas peagi, et loodust saab kõige paremini tundma õppida ikkagi looduse keskel, mitte loengus. Pärast esimest aastat jättis ta õpingud pooleli ja asus omal käel loodust uurima, elatudes alates 1959. aastast lisaks kirjatöö tegemisele kalapüügist ning elades väga vähenõudlikul ja keskkonda säästval viisil.

Ornitoloogia oli Linkolale väga südamelähedane ning tema esimesed teosed kirjeldasidki linde, kirjutades hiljem ka metsast ja paljudest taimedest. Ta oli arvamusel, et võõrliigid (näiteks mink ja kährik) tuleb Soomest hävitada.

Alates 1970. aastate algusest kirjutas ta põhiliselt eluslooduse kaitsmisest ning muutus aastate jooksul üha kriitilisemaks inimkonna tegutsemise suhtes, nimetades näiteks inimest looduse vähktõveks.

Kui roheline liikumine Soomes alguse sai, osales ka Linkola selle üritustel, kuid osutus peagi selle organiseerunud liikumise jaoks liiga radikaalseks. Aastal 1995 asutas ta Looduspärandi Sihtasutuse, mille eesmärk on annetustena saadud rahaga osta kaitsmiseks kokku metsa Lõuna- ja Kesk-Soomes. 2007. aasta lõpuks oli sihtasutus omandanud umbes 260 hektarit metsa.

Linkola arvates oli maakera võimalik päästa ainult tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest loobumise hinnaga, sealhulgas äärmuslike ja drakooniliste abinõudega. Ta vastustas majanduskasvu taotlemist ja kaasaegsete tehniliste vahendite kasutamist. Linkola propageeris tagasi pöördumist naturaalmajanduse juurde ja pooldas muu hulgas mootorsõidukite eraomanduse kaotamist. Rahvaarvu ja liiklemistiheduse vähenemise tõttu kasutusest välja jäävate hoonete alune maa ja maanteed tulnuks tema arvates tagasi muuta viljakandvaks maaks.

Oma esimestes poliitilistes kirjutistes 1960. aastatel väljendas ta patsifistlikke seisukohti, millest ta aga hiljem lahti ütles, pidades sõda tõhusaks inimeste arvukuse vähendamise vahendiks. Hiljem aga taganes sellest vaates, viidates, et sõjajärgsele ülesehitustööle kuluks erakordselt palju ressursse.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Linkolal oli arvukalt kriitikuid, kuid ka palju poolehoidjaid. 2004. aastal valitud kõigi aegade suuremate soomlaste hulgas sai Pentti Linkola 18. koha.

1998. aastal sai Linkola Soome Looduskaitseliidu keskkonnaauhinna elutöö eest looduse kaitsmisel ning 2008. aastal Looduskaitseliidu medali.

1983. aastal sai ta Eino Leino auhinna.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Suuri Lintukirja, Otava 1955, 1962 (koos O. Hildeniga)
  • Isänmaan ja ihmisen puolesta (Mutta ei ketään vastaan), Helsinki: Suomen sadankomitealiitto, 1960.
  • Pohjolan linnut värikuvin: Elinympäristö. Levinneisyys Muutto, Otava 1963–67.
  • Unelmat paremmasta maailmasta, Porvoo: WSOY, 1990.
  • Toisinajattelijan päiväkirjasta, Porvoo: WSOY, 1979.
  • Kirjeitä Linkolan ohjelmasta, Porvoo: WSOY, 1986. (koos Osmo Soininvaaraga)
  • Johdatus 1990-luvun ajatteluun, Porvoo: WSOY, 1989.
  • Voisiko elämä voittaa, Helsinki: Tammi, 2004.

Teoseid eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kohta eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitika eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Väitlus: Pentti Linkola eestikeelsete tõlgete avaldamise puhul. Pekka Nuorteva. Akadeemia, 1996, nr. 2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]