Pastapliiats

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pastapliiatsi ots. Näha on kuulike, mis kannab pasta paberile.
Pastapliiatsid

Pastapliiats ehk pastakas on sulepeataoline kirjutusvahend, milles tindi asemel kasutatakse õhu eest kaitstud trükivärvipastat.

Pastapliiatsi patenteeris 1888 ameeriklane John Loud (18441916). Tema eesmärk oli valmistada vahend, millega kirjutada sellistele karedatele pindadele nagu puidule või nahale. Selle eesmärgi ta täitis, kuid tema pliiats oli liiga kore, et sellega tähti kirjutada. Seetõttu ei hakatud tema pastapliiatsit tootma ja selle patent aegus lõpuks.

20. sajandil hakkasid mitmedki pastapliiatsit leiutama ja esitati palju patenditaotlusi. Ärilises mõttes ebaõnnestusid nad kõik. Tinti hoiti pesas, milles olevas augus tiirles kuulike. Kui kuulike oli pesas liiga tihedalt kinni või kui tint oli liiga paks, siis ei ulatunud tint paberile. Kui kuulike oli pesas liiga lõdvalt või kui tint oli liiga vedel, siis kas pastapliiats lekkis või tint ei kuivanud kiiresti ja määris. Tindireservuaarile avaldati survet kolvi, vedru, kapillaarjõu või raskusjõu abil.

Ungarlane László Bíró leiutas tänapäevase pastapliiatsi 1938 Ungaris ja patenteeris selle 1943 Argentinas. Esimese patenditaotluse esitas ta juba 15. juunil 1938 Suurbritannias. Bíró oli ajalehe toimetaja ja täheldas, et ajalehtede trükkimisel kasutatavad tindid kuivavad kiiresti, jätavad paberi kuivaks ega määri, ja püüdis pastapliiatsis kasutada analoogilise koostisega tinti.

Guinnessi rekordid[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma kõige suurema töötava pastapliiatsi valmistas Indias Acharya Makunuri Srinivasa. See oli 5,5 m pikk ning kaalus 37,23 kg.

Maailma kõige levinum pastapliiats on Bic Cristal. Seda hakati tootma 1950 ja 2006. aasta septembris müüdi 100 miljardes eksemplar. Keskmiselt müüakse igas sekundis 57 Bic Cristal pastapliiatsit ja seegi on suurem kiirus kui teistel mudelitel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]