Fisheri kosmosepastakas

Allikas: Vikipeedia
AG-7 kosmosepastakas kinkekarbis

Fisheri kosmosepastakas on pastapliiats, mis kasutab survestatud tindiampulle ja töötab gravitatsioonijõu puudumisel, vee all, kirjutades märjale ja rasvasele paberile ning iga nurga all laias temperatuurivahemikus.

Fisheri kosmosepastaka leiutas USA pastakate tootja Paul C. Fisher, kes patenteeris AG7 antigravitatsioonipastaka 1965. aastal. Patendi lõppedes on tulnud turule ka teised sarnaste omadustega pastakaid tootvad firmad.

Mudelid[muuda | muuda lähteteksti]

Kosmosepastakaid toodetakse paljude mudelitena. Kosmoses kasutatav AG7 Astronaut Pen sarnaneb tavalise pastapliiatsiga, see on raske, pikk ja peenike ning tera on sissetõmmatav. AG7 on 130 mm pikk ja kaalub 18 g. Kosmosepastakale on NASA andnud seerianumbri SEB12100051-204.[1] AG7 kujundus ja ehitus on säilinud muutumatuna alates pastaka leiutamisest. Praegu müüdavad AG7 pastakad on 1969. aastal Kuul käinud pastaka identsed koopiad. AG7 on valmistatud messingist ja on kaetud vastupidava kroomikihiga. Pastaka tagaotsa vajutades lükatakse pastapliiatsi tera kestast välja, et pastakaga oleks võimalik kirjutada. Tera sissetõmbamiseks on pastaka küljel nupp. Taoline ehitus kindlustab, et enne pastaka taskusse panemist oleks tera alati sisse tõmmatud. AG7 mudeleid müüakse kinkekarbis, millega antakse kaasa Fisheri kosmosepastaka ajalugu tutvustav voldik.[2]

Mitmeid Fisheri kosmosepastaka mudeleid (näiteks Millennium) reklaamitakse kui eluaeg kestvaid pastakaid. Andmeleht annab pastapliiatsi jälje pikkuseks 49,4 km. Tavalise pastapliiatsi tindijälg on keskmiselt 900 meetrit[3]. Kuigi keskmisest kasutusest rohkem kirjutades on ka "eluaeg kestvate" pastakate tindiampulle vaja vahetada, on kosmosepastakad töökindlamad, sest pastapliiats saab harvemini tühjaks.

Iga kosmosepastaka tindiampulliga saab kaasa plastadapteri, mille abiga saab tindiampulle kasutada tavalises pastakas, kus seda on võimalik vahetada.

Tehnoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Pastapliiatsi kuul on valmistatud volframkarbiidist. See on väga täpsete mõõtmetega, eelkõige lekete vältimiseks. Pastaka sees on hermeetiliselt suletud lämmastiku- ja tindikambrid. Rõhul 240 kPa olev lämmastik surub tinti pastakast välja. Tiksotroopne (segades veelduv) tint ei kuiva pliiatsi kuulil ära, sest tint muutub vedelaks alles kirjutades, mil kuuli pöördumisel hõõrdub tint vastu pastaka seina.

Kosmosepastakas töötab temperatuuridel −35 kuni 120 °C. Pastaka eluiga on 100 aastat.

Kosmosepastaka üks esimesi patente on US3285228, mis saadi 19. mail 1965.[4]

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1965 – Paul Fisher patenteeris kosmosepastaka AG7.
  • 1968 – Fisheri kosmosepastakat kasutati Apollo 7 missioonil, kaks aastat pärast NASA testimist.
  • 1983 – Ronald Reagan allkirjastas Fisheri kosmosepastakaga kosmose- ja õhulennu kahesajanda aasta juubeli avamise, millega tähistatakse inimese esimest lendu kuumaõhupalliga Pariisi lähedal.
  • 1997 – Fisheri kosmosepastakat kasutati "Everest North Face Ski" ekspeditsioonil.
  • 1998 – telepoekanal QVC edastab telepilti, kus demonstreeritakse kosmosepastakat Venemaa kosmosejaamas MIR[5][6]. Kosmosepastakast saab esimene kosmoses müüdud ese[7].

Müüt[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud linnalegendi järgi avastasid NASA esimesed astronaudid, et tavalised pastapliiatsid ei tööta kosmoses. Üldlevinud arvamuse kohaselt kulutas NASA 12 miljardit dollarit, et töötada välja pastapliiats, mis töötab kaaluta olekus, vee all, iga pinna peal ja temperatuuridel kuni 300 °C. Kui NSV Liit sattus sama probleemi ette, anti kosmonautidele kaasa harilikud pliiatsid.[8][9]

Kuigi NASA tõepoolest alustas kosmosepastaka väljatöötamist, läksid arenduskulud liiga suureks, projekt katkestati ja astronaudid hakkasid edaspidi kasutama harilikke pliiatseid.[8][9] Legend NASA hiigelsummade kulutamisest kosmosepastaka väljatöötamiseks on aga väär, sest kosmosepastakas töötati välja Fisher Space Pen Company enda kuludega, ilma riikliku toetuseta.

Apollo 11 päästmine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Buzz Aldrin ja Neil Armstrong olid lõpetanud töö Kuu pinnal ja ronisid tagasi kuumoodulisse, läks skafandri seljakott vastu kuumooduli lülitit, mis läks seejärel katki. Lüliti oli ette nähtud kuumooduli mootorite käivitamiseks. Ilma lülitit aktiveerimata ei olnud astronautidel võimalik saada kokku Mike Collinsiga, kes oli Kuu orbiidil oleva emalaeva Columbia pardal.

Olukorrast teavitati Houstoni kosmosekeskust, kus teadlased uurisid maapeal oleva lüliti koopia ehitust. Lüliti aktiveerimiseks oli vaja lüliti sees olevat metallriba viia teise asendisse, aga astronaudid olid kuumooduli kaalu vähendamiseks jätnud tööriistad emalaeva.

Houston andis käsu kasutada pliiatsi otsa metallriba liigutamiseks vajalikku asendisse. Lüliti käivitamine õnnestus ja astronaudid said lennata tagasi Maale.[10]

Kuigi mitmed allikad peavad kuumoodulit päästvaks pastakaks AG7-t, kasutati lüliti aktiveerimiseks hoopis Duro viltpliiatsit.[1][11] Viltpliiatsi ots ei juhi elektrit ning ei tekita lülitis lühist ega sädet, Fisheri kosmosepastakas on valmistatud aga metallist, mis võib neid nähtusi tekitada.

Kosmoses kirjutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Enne kosmosepastakat kasutasid nii NASA astronaudid kui ka NSV Liidu kosmonaudid harilikke pliiatseid.[12] NASA tellis 1965. aastal firmalt Houston's Tycam Engineering Manufacturing, Inc. 34 mehaanilist pastakat 4382,5 dollari eest (128,84 USA dollarit pliiatsi kohta). 23. märtsil 1965 kasutati neist kahte Molly Browni (tuntud ka kui Gemini Titan 3) kosmoselaeva pardal. Pliiatsite kallidus tekitas avaliku pahameele, kongressiliikmetele ja NASA-le saadeti mitmeid kirju, kus paluti selgitada nii kallite pliiatsite vajadust. Kaks aastat enne kosmoselendu kirjutas ka kongressi teaduse ja astronautika komitee liige John Wydler NASA administraator James Webbile kirja, kus paluti selgitada, miks on nii kallite pliiatsite kasutamine põhjendatud. Pärast veel mitmete kosmoselennuga seotud skandaalide puhkemist uuris NASA, mis esemeid võtsid astronaudid kosmosesse kaasa. Uurimise käigus leiti, et Molly Browni pardale võeti kaasa ka neli tavalist harilikku pliiatsit koguväärtusega 0,49 dollarit. Taolise informatsiooni avalikkusele lekkimist üritati iga hinna eest vältida. Pärast seda juhtumit hakkas NASA palju rangemalt kontrollima, mida kosmosesse kaasa võetakse.[13]

Harilikul pliiatsil on mitmeid puudusi: pliiatsi teravik võib murduda ja hõljuda gravitatsioonivabas keskkonnas inimestele ninna või silma. Samuti võib pliiatsi teravik hõljuda elektroonika peale, kus elektrit juhtiv grafiit võib tekitada lühiseid. Lisaks sisaldab pliiats põlevaid materjale[14], mida välditakse pärast Apollo 1 tulekahju, milles hukkusid kõik meeskonnaliikmed. Seetõttu oli hariliku pliiatsi kasutamine kosmoses ebasoositav ja vajati paremaid lahendusi.

Enne kosmosepastaka kasutuselevõttu kasutasid NSV Liidu kosmonaudid harilikke pliiatseid ja rasvakriite (plasttahvlil kirjutamiseks). 1969. aastal ostis NSV Liit 100 kosmosepastakat ja 1000 tindiampulli edaspidiste kosmoseprojektide jaoks.[15] Fisher saatis kosmosepastaka prototüübi 1965. aastal NASAle katsetamiseks. Pärast põhjalikke teste otsustas NASA kasutada kosmosepastakaid tulevastel Apollo missioonidel.[12][16][15] 1967. aastal ostis NASA 400 pastakat hinnaga 2,95 dollarit pastaka kohta.[17] NASA ja NSV Liit said hulgiostmise eest 40% soodustust.[14]

Apollo 7 ja Apollo 8 missioonidel oli iga astronaudi jaoks eraldatud kaks Fisheri kosmosepastakat, kokku oli kosmoselennul 6 pastakat. Apollo 10 missioonil kandis kosmoselennu juht kaht pastakat, ülejäänud meeskonnaliikmetele pastakaid ei eraldatud. Järgnevatel Apollo 11–17 lendudel oli igale astronaudile nähtud ette üks pastakas. Kokku on Apollo missioonide raames käinud kosmoses 39 AG7 pastakat, neist 29 Kuu orbiidil ja 12 Kuu pinnal.[1]

Kosmosepastakat kasutatakse NASA Apollo ja Shuttle'i missioonidel, ISS Rahvusvahelises kosmosejaamas, Venemaa Sojuzi ja MIR-i kosmoselendudel, Prantsusmaa ARIANE kosmoseprogrammis ja Everest North Face Ski ekspeditsioonil.[2] Kuigi tavaliste pastakate töökindlus on kosmoses väiksem, kasutavad Venemaa kosmonaudid kosmoselendudel ka tavalisi pastapliiatseid.[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "Flown writing instruments from the Mercury, Gemini & Apollo missions". Vaadatud 26. november 2013.
  2. ↑ 2,0 2,1 AG7 – Original Astronaut Space Pen
  3. ↑ How Far Will A Ballpoint Pen Write?
  4. ↑ Sakpal, Nilesh J Space pen | Zero gravity pen | Astronaut's pen AG7 – Fisher Space Pen Co.
  5. ↑ "The Nation: Space Junkets; Wish Upon A Logo". Vaadatud 15. detsember 2013.
  6. ↑ "Russian cosmonauts land on QVC". Vaadatud 15. detsember 2013.
  7. ↑ "Space Pen History". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2013. Vaadatud 26. november 2013.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Is it true that NASA spent thousands of dollars developing a space pen, whereas the Russians just took a pencil?". physics.org. Vaadatud 2. november 2012.
  9. ↑ 9,0 9,1 "The Write Stuff". Vaadatud 25. november 2013.
  10. ↑ "The Fisher Space Pen: Myths and Magic". Vaadatud 26. november 2013.
  11. ↑ "Apollo XI Space Pen". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2013. Vaadatud 26. november 2013.
  12. ↑ 12,0 12,1 "Here's a little history about the Fisher Space Pen Company". Vaadatud 23. november 2013.
  13. ↑ Dwayne A. Day (26.11.2013). "The billion-dollar space pen".
  14. ↑ 14,0 14,1 Ciara Curtin (26.11.2013). "Fact or Fiction?: NASA Spent Millions to Develop a Pen that Would Write in Space, whereas the Soviet Cosmonauts Used a Pencil". Scientific American.
  15. ↑ 15,0 15,1 Steve Garber (25.11.2013). "The Fisher Space Pen". NASA History Division. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.05.2009. Vaadatud 26.11.2013.
  16. ↑ "The Story Behind the Fisher Space Pen". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2014. Vaadatud 23. september 2013.
  17. ↑ snopes.com: NASA Space Pen
  18. ↑ "Pedro Duque's diary from space". Vaadatud 17. november 2013.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Fisheri_kosmosepastakas&oldid=6573770"