Otto von Uexküll (surnud 1545)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Otto von Uexküll (surnud 1545) oli Vigala mõisnik ja peamiselt tuntud oma tegevuse tõttu Saare-Lääne vaenuses.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja suhted perekonnaga[muuda | muuda lähteteksti]

Otto isa oli kõiki Uexküllide Läänemaal ning Tartu piiskopkonnas paiknenud valduseid omanud Wolmar von Uexküll ja ema pärines Medemite suguvõsast. Otto vanaonu Heinrich Uxküll oli Tallinna piiskop (1419–1456).[1] Ottol oli ka kolm venda: Konrad, Peter ja Johann. Konrad oli neist ilmselt vanim, Otto vanuselt järgmine. 1488. aastal on vendi nimetatud isa valduste pärijatena. 1506. aastal Konrad suri ja vendade vahel algas tüli valduste valitsemise pärast. 1509. aastal jagati Üxküllide valdused kolme elusoleva venna vahel ära. Otto sai Uexküllide pärusvaldused Vigala ja Päri mõisad, Peter Virtsu ja Paadrema ning Johann Tartu piiskopkonnas paiknenud Antsla ja Pühajärve mõisad. Ottol ei õnnestunud kõiki saadud valduseid siiski hoida, sest Päri mõis, mille üle omas ta kogukäeõigust, läks 1544. aastal abielu kaudu Ungernitele, probleeme oli aga ka Vigala kõrvalmõisatega. Samas õnnestus Ottol 1528. aastaks enda valdusesse saada varem Lodedele kuulunud Loodna mõis. Lühikest aega, 15281529, kuulus Ottole ka Maardu mõis.

Osalemine vaenustes Saare-Lääne piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saare-Lääne vaenus

Koos oma vendade ja nõbudega valitses Otto von Uexküll peaaegu poole Läänemaa üle. Auahne ja rikka mehena soovis ta oma võimu aga veelgi kasvatada ning ühendas seetõttu juba 1519. aastal jõud teise mõjuvõimsa vasalli Georg von Ungerniga, kes omas valduseid nii Läänemaal kui ka Riia peapiiskopkonnas. Uexküll, Ungern ja mitmed teised Läänemaa vasallid alustasid samal aastal Saare-Lääne piiskopi Johann Kieveli vastu vaenust, mis kestis 1524. aastani, mil piiskop oli sunnitud järele andma ja aadlike privileege laiendama, muuhulgas lubas ta ka luterlikku usutunnistust vabalt levitada. 1530. aastal mängis Otto olulist rolli Reinhold von Buxhövdeni saamisel Saare-Lääne piiskopiks, minnes nõnda vastuollu oma liitlase Ungerniga, kes soovis sellel kohal näha kas oma poega Wolmarit või Riia peapiiskopi koadjuutorit, markkrahv Wilhelmit. Esialgu lootis Otto piiskop Buxhövdeniga hästi läbi saada: ta valiti piiskopkonna nõukokku koos oma toomhärrast sugulase Karl von Uexkülliga ning 29. detsembril 1531 vandus ta koos teiste piiskopkonna ametnikega Koluveres Buxhövdenile truudust. Kuid juba 1532. aasta aprillis oli Otto von Uexküll nende Läänemaa aadlike hulgas, kes lõid sidemed markkrahv Wilhelmiga, ametlikult puhta jumalasõna jutlustamise soodustamiseks, tegelikult aga ka oma poliitiliste sihtide saavutamiseks. Sama aasta 11. novembril valiti Wilhelm Haapsalus Saare-Lääne piiskopiks, Buxhövdenile jäi truuks aga Saaremaa. Sellega oli Saare-Lääne vaenus alanud. Otto von Uexküll toetas koos Georg von Ungerniga kindlalt markkrahv Wilhelmit.

Vaenuse ajal osales Otto von Uexküll kõigis olulisemates ettevõtmistes, olles Georg von Ungerni kõrval peamiseks markkrahv Wilhelmi toetajaks. 1533. aasta aprillis osales ta muuhulgas Võnnu liidu sõlmimisel Wilhelmi ja ordumeister Wolter von Plettenbergi vahel ja hiljem osales ta Läänemaa rüütelkonna esindajana Wilhelmi ja Buxhövdeni tüli vahenduskatsel Lihulas. Piiskop Buxhövdeni silmis tõusis ta koos Ungerniga üheks kõige vihatumaks meheks ning 1534. aastal esitas ta mõlema peale keiserlikku kammerkohtusse ka kaebuse. Sama aasta lõpus varisesid Wilhelmi lootused Läänemaal aga kokku, kui piiskop Buxhövdeni väed seda vallutama asusid. Ta lahkus Läänemaalt ning sealsed aadlikud jäid Buxhövdeni meelevalda. Läänemaa rüütelkond tunnistas seejärel 25. oktoobril, et just Georg von Ungern ja Otto von Uexküll olid neid suunanud markkrahv Wilhelmit valima. Et Ungern oli vahepeal Rooma-reisil surnud, siis muutus Buxhövdeni peavastaseks just Otto von Uexküll. Ta taandus oma Vigala linnusesse, mida Buxhövden 1535. aastal aga piirama asus. Pärast kuuajalist piiramist sõlmiti poolte vahel kompromiss: linnus anti piiskopile, kuid too lubas seal piiratud aadlikele anda vabaduse. Peagi ta oma sõna siiski murdis ja Otto ning teised aadlikud langesid tema kätte aastateks vangi.

1536. aastal, kui vaenus lõppes, kohustati Ottot tasuma piiskopile 2000 riia marka, lisaks veel koos teiste Vigalas piiratutega 4000 marka ning peale selle kohustati Läänemaa rüütelkonda, sealhulgas mõistagi ka Ottot, tasuma markkrahv Wilhelmile 25 000 marka valuraha Läänemaast loobumise eest. 1536. aasta sügisel maksid Otto von Uexküll, Helmold Schwarzhof ja Johann Fahrensbach osa trahvist piiskopile ära, kuid see ei vabastanud neid vangistusest. Alles 1542. aastast on teada, et Otto von Uexküll viibis taas vabaduses. Võimalik, et vabastamine sai teoks 1541. aastal, kui Reinhold von Buxhövden Saare-Lääne piiskopi kohast loobuma pidi.

Oma viimased eluaastad elas Otto von Uexküll tagasitõmbunult ja suri 1545. aastal.

Abielu ja järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Otto von Uexküll oli abielus Katharina von Maydelliga, kellega ta sai 10 last: 7 poega ja 3 tütart. Poegadest on nimeliselt teada viis: Konrad, kellest sai sõjakas avantürist ja kes mõrvati Frederik II agentide poolt; Dietrich, kellest sai Vigala järgmine valitseja ja taanlaste poolehoidja; Heinrich, kes püüdis 1558. aastal koos Christoph von Münchhauseniga Tallinna taanlaste kätte mängida; Otto, kes suri 1556. aastal ja kellest rohkem teada pole ning Jürgen, kes oli rootslaste poolehoidja ja lõpetas oma elupäevad vangistuses Venemaal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Uexküllid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 1 , Görlitz, 1930, lk.481

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]