Oskar Priilinn

Allikas: Vikipeedia

Oskar Priilinn (aastani 1935 Fridolin, 18. mai 1926 Pati, Pärnumaa29. jaanuar 2012) oli Eesti geneetik ja taimeselektsionäär.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Priilinn sündis Pärnumaal Pati vallas Põdra renditalus talupidaja pojana.[1] 1927 asusid vanemad elama Sepa tallu Laatre vallas Pärnumaal. 1934–1940 õppis Priilinn Laatre 6. klassilises algkoolis. 1940–1942 õppis Abja Keskkoolis ja 1942–1944 õppis Pärnu I Gümnaasiumis. 1944–1945 õppis Pärnu I Keskkoolis ning 1945–1949 õppis Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, mille lõpetas agronoomina. 1949 töötas agronoomina Audru Masintraktorjaamas. 1950–1952 õppis aspirantuuris Eesti NSV Teaduste Akadeemia Taimekasvatuse Instituudis ning 1952–1954 töötas samas nooremteadurina.

Lõpetas 1952. aastal Eesti Teaduste Akadeemia aspirantuuri ning kaitses 1953 kandidaadiväitekirja "Suvinisu saagi kujunemine olenevalt sortide bioloogilistest eriomadustest ja kasvatamise tingimustest" Tartu Ülikooli nõukogu ees. Tema juhendaja oli Mihkel Pill. Oli 1953–1955 Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu saadik. 1954–1956 Eesti NSV TA Taimekasvatuse Instituudi Tallinna Eksperimentaalbaasi juhataja. 1956 Eesti NSV TA Tallinna Bioloogia Eksperimentaalbaasi juhataja. 1957 asus tööle Eesti NSV TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi direktorina. Autasustati loengulise ja metoodilise töö eest Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirjaga. 1957–1964 oli Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakonna Büroo liige. 1962 sai vanemteaduri kutse. 1966 valiti Eesti NSV ühingu Teadus Harju rajooniorganisatsiooni juhatuse esimeheks. 1968 osales ettekandega Rahvusvahelisel XII Geneetika Kongressil Tokios.

1970–1976 töötas Eesti NSV Põllumajandusteaduste Nõukogu teadusliku sekretärina (kandidaadi- ja doktoridissertatsioonide kaitsmine). 1971–1985 oli Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu saadik. 1972 valiti üleliidulise ühingu Teadus VI kongressil revisjonikomisjoni liikmeks ning autasustati aktiivse loengulise töö eest üleliidulise ühingu "Teadus" tänukirjaga. 1973 osales ettekandega Rahvusvahelisel XIII Geneetika Kongressil USA-s. 1976 autasustati tõhusa töö eest bioloogia- ja põllumajandusteaduse arendamisel Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi aukirjaga. 1977 autasustati üleliidulise ühingu Teadus kõrgeima autasuga – N. I. Vavilovi medaliga ning valiti üleliidulisel N.I. Vavilovi nimelise Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi III kongressil kesknõukogu ja presiidiumi liikmeks, osales teadusliku ettekandega Kromosoomide Konverentsil Helsingis. 1978 osales teadusliku ettekandega Rahvusvahelisel XIV Geneetika Kongressil Moskvas.

1982 valiti Üleliidulisel Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi IV Kongressil taas Kesknõukogu ja Presiidiumi liikmeks, valiti üleliidulise ühingu "Teadus" VIII kongressil kolmandat korda revisjonikomisjoni liikmeks ning ühingu Teadus kongressil juhatuse ja presiidiumi liikmeks, samuti valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi Toitlusprogrammi Teaduslike Aluste komisjoni aseesimeheks. 1983. aastal kaitses Minskis Valgevene TA Geneetika ja Tsütoloogia Instituudi Nõukogu ees väitekirja "Основы использования химического мутагенеза для создания исходного селекционного материала яровой и озимой пшеницы в условиях западных районов СССР" geneetika alal. Samal aastal osales NSVL TA delegatsiooni koosseisus XV Rahvusvahelisel Geneetikute kongressil Indias ning valiti jätkama Eksperimentaalbioloogia Instituudi direktori ametikohal. 1984–1989 tegutses Eesti NSV TA presiidiumi Toitlusprogrammi Teaduslike Aluste komisjoni esimehena.

1984 sai bioloogiadoktoriks geneetika erialal. 1986 valiti Eesti NSV TA presiidiumi otsusega valiti Eesti NSV TA Geneetika- ja Selektsiooniprobleemide Nõukogu esimeheks, sai Eesti NSV teenelise teadlase aunimetuse, autasustati K. E. von Baeri medaliga ning tööveterani medaliga. Valiti 1987 Eesti NSV ühingu Teadus XII Kongressil taas juhatuse ja presiidiumi liikmeks. Pälvis Eesti NSV riikliku preemia keemilise mutageneesi alaste uurimuste eest uurimisrühma koosseisus ning valiti Üleliidulisel V Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi kongressil kesknõukogu ja presiidiumi liikmeks. 1988 valiti jätkama Eksperimentaalbioloogia Instituudi direktorina.

1991 vabastati omal soovil instituudi direktori ametikohalt, ning viidi üle taimegeneetika osakonna peateaduri kohale. Samal aastal valiti Balti Geneetikute Föderatsiooni nõukogu liikmeks. 1992 osales teadusliku ettekandega Balti Geneetika Seltside I kongressil Vilniuses. 1993 algatas ja osales Mihkel Pilli raamatu "Päriwus" ilmumise 80. aastapäevale pühendatud sümpoosionil Jõgeval. 1991–1993 avaldas ajakirjades Agraarteadus ja Põllumajandus artiklisarja geneetiliste ja biotehnoloogiliste meetodite kasutamisest sordiaretuses. 1999 pälvis Eesti Vabariigi teaduspreemia uurimistööde eest nisugeneetika alal.

2001 sai temast Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi Põllumajanduskultuuride Geneetiliste Ressursside nõukogu liige. 2004. aastal läks Oskar Priilinn pensionle.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1956. aastal abiellus ta kirurg Irina Loodega.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurinud peamiselt suvinisu arenemise bioloogiat ja saagi kujunemist, keemilist mutageneesi taimedel, geneetilisi protsesse taimede adapteerivas selektsioonis ja genoomi rekonstrueerimise meetodeid. Rajanud Eestis taimede keemilise mutageneesi uurimissuuna, arendanud mutageneesi teooriat ning teinud uurimisi suvinisu genoomi rekonstrueerimiseks. Osalenud põllumajanduse produktiivsuse suurendamisele suunatud bioloogiliste uurimiste arendamisel ja uurimistulemuste rakendamisel praktikas. Temalt on ilmunud Üle 160 teadustrükise ning üle 80 aimeartikli.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Suvinisu saagistruktuur olenevalt sortide bioloogilistest omadustest ja kasvutingimustest. // TA Toim. Biol (1954) 2
  • Mutants in summer wheat induced by chemical mutagens. // Genetics 74 (1973)
  • Исследования по химическому мутагенезу у сельскохозяйственных растений (kaasautorid T. Šnaider, T. Orav). Тлн, 1976
  • Identification of the chromosomal translocations in wheat (kaasautor). // Wheat Information Service 57 (1983)
  • The use of ph mutant increasing homoelogos pairing in wheat x rye hybrids (kaasautor). // Wheat Information Service 59 (1984)
  • Генетические особенности сортов и индуцированных мутантов мягкой пшеницы (kaasautorid T. Šnaider, T. Orav), Тлн, 1988
  • Taimegeneetika ja sordiaretuse geneetiliste aluste arendamisest Eestis. // Agraart II (1991) 2
  • Põllumajandustaimede geneetiliste ressursside säilitamisest ja kasutamisest. // Agraart. 6 (1995) 2
  • Genetic analysis of disease resistance in wheat hybrids, derivatives of Triticum timopheevii and T. militinae (kaasautor) // Acta Agronomica Hungarica 44 (1996) 3
  • Sordiaretuse geneetilised alused ja taimede genoomi rekonstrueerimise meetodid. // Kaasaja meetodid sordiaretuses. Jõgeva, 1996
  • Genetic resources for the adaptive breeding of wheat (kaasautor). // J. Agric. Sci. 7 (1996) 1
  • Plant genetics in Estonia (kaasautor). // Proc. Latvian Acad. Sci. Sect. B (1997) 1/2
  • Nisu haiguskindluse geneetika ja aretus (kaasautor). // Eesti Vabariigi teaduspreemiad 1999. Tallinn, 1999
  • Tasakaalustatud arengu geneetilisi aspekte taimekaitses. // APS Toim 11 (2000)
  • Chromosomal location of powdery mildew resistance genes and cytogenetic analysis of meiosis in common wheat cultivar Meri (kaasautor). // Hereditas 132 (2000) 1
  • Monosomic analysis of disease resistance in common wheat cultivars and introgressed lines (kaasautor). // Annual Wheat Newslett. 47 (2001)
  • Genetic analysis of durable powdery mildew resistance in a common wheat line (kaasautorid H. Peuša, T. Enno). // Hereditas 136 (2002) 3.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]