Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna ehk oleviku partitsiip on tegusõna käändeline vorm. See väljendab tegevust, mis iseloomustab suhtelises olevikus tegevussubjekti või tegevusobjekti.

Eesti keel

Oleviku kesksõna tunnus on v, mis liitub tüvele (põle/v) või umbisikulise tegumoe tunnusele: põle/ta/v. Kaashäälikuga lõppeva tüve järel tekib oleviku kesksõna tunnuse ja tüve vahele e (laul/ma : laul/ev).

Oleviku kesksõnad on

• isikulise tegumoe kesksõna ehk v-kesksõna, mis iseloomustab tegijat: lamav koer, uinuv kaunitar,
• umbisikulise tegumoe kesksõna ehk tav- kesksõna, mis iseloomustab tegevusobjekti: vaadatav saade, värvitav sein.

Umbisikulises tegumoes saab esineda ainult sihilise tegusõna oleviku kesksõna: põlev: põletav, jooksev: joostav, aga ainult lehkav, hõljuv.

Oleviku kesksõna süntaktilised funktsioonid kattuvad täiesti omadussõna süntaktiliste funktsioonidega. See võib esineda lauses

• täiendina: Lavalt kostis meeldiv muusika.
• öeldistäitena: See uudis on küll rõõmustav.
• seisundimäärusena: Supp toodi auravana lauale.

Oleviku kesksõna seostub nagu ka omadussõna käände- ja arvukategooriaga: tilkuv kraan : tilkuvast kraanist : tilkuvaid kraane. Võrdluskategooriaga seostuvad vaid need oleviku kesksõnad, mille tähendus on algsest protsessi tähendusest eemale nihkunud: helisev hääl : helisevam hääl.

Vaata ka

• Mineviku kesksõna

Kirjandus

• Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995, lk 66–67.
• Eesti Keele Instituut. Eesti keele käsiraamat. Morfoloogia. http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=M_78