Olev Saks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Olev Saks, Tartu Ülikooli kauaaegne teadlane ja õppejõud; Tartu Akadeemilise Meeskoori pikaajaline laulja ja solist.

Olev Saks (23. oktoober 1930 Tartu5. aprill 2017) oli Eesti füüsik ja metroloog.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Olev Saks oli telefoni- ja sidetehniku poeg.[1]

1949. lõpetas Saks Tartu 6. Keskkooli, 1954 füüsika osakonna. 1991 kaitses ta samas doktorikraadi füüsikas väitekirjaga "Физические основы измерения токов в диапазоне аттоампера". Ta täiendas end Moskva Ülikoolis (1956, 1969), Leningradi Ülikoolis (1979) ja korduvalt Mendelejevi-nimelises Üleliidulises Metroloogia Teadusliku Uurimise Instituudis.[1]

1954–57 oli Saks TÜ füüsika kateedri assistent, 1957–62 tuumafüüsika labori nooremteadur, 1962–65 elektroluminestsentsi ja pooljuhtide labori (EPL) vaneminsener, 1965–75 eksperimentaalfüüsika kateedri ja 1975–91 üldfüüsika kateedri vanemõpetaja ning 1992 lektor, 1993–95 eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi lektor, 1996–2001 metroloogialabori juhataja, 2001– TÜ Katsekoja peametroloog ja kvaliteedijuht. Ta on lugenud üld- ja molekulaarfüüsika, raadioelektroonika, elektrotehnika, dosimeetria, elektromeetria, metroloogia, standardimise ja kvaliteedijuhtimise kursusi ning koostanud õppevahendeid.[1]

Saks oli Üliõpilasselts Liivika vilistlane.[viide?] Aastatel 1957–1990 oli ta Tartu Akadeemilise Meeskoori laulja ja solist, aastatel 1991–2015 laulis ta Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskooris.[2] Olev Saks suri 2017. aasta 5. aprillil haiguse tagajärjel.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Olev Saks kirjutas uurimusi aparaadiehitusest, elektromeetriast ja metroloogiast, ta oli üks elektromeetriaalase uurimissuuna rajajaid. 1967 organiseeris ta TÜ elektromeetrialabori (aastast 1974 AEL-i elektromeetriasektor), aastani 1995 oli selle juhataja. Koos J. Hämmaloviga avastas ta voolufluktuatsioonid gaasdielektrikuga kondensaatoris ning tõestas katseliselt ülinõrga alalisvoolu mõõtmise (10−18 A) võimalikkust atmosfäärirõhul.[3] Saks oli üks mitme tööstusliku seeriatoote (dünaamiline elektromeeter, vibrokontaktmuundi, radioaktiivne vooluetalon) autoreist. Ta oli Eesti Standardiameti alalise metroloogiakomisjoni liige (1992–99), majandusministeeriumi metroloogianõukogu (1999–2001) ja SA Eesti Akrediteerimiskeskus nõukoja liige (aastast 2000). Saks avaldas üle 100 teadustrükise.[1]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Собственные помехи преобразователя с динамическим конденсатором. // Уч. зап. ТГУ 443 (1977)
  • Электрометрические измерители тока (обзор) (kaasautor). // Приборы и техника эксперимента 1(989) 6.
  • Dynamic qualities of electrometers (kaasautor). // Journal of Electrostatics 23 (1989)
  • Spectral and temporal characteristics of photostimulated exoemission from coldworked metals (kaasautor). // Applied Surface Science 136 (1998)
  • Photoexoemission of metals as an oxide-film-controlled phenomenon (kaasautor). // Proc. Est. Acad. Sci. Phys. Math. 47 (1998) 4
  • ISO 17025 Quality system in a university environment (kaasautor). // Accreditation and Quality Assurance 10 (2005)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Biograafiline leksikon I kd, lk 282–283; II kd, lk 159
  • "Eesti entsüklopeedia" kd 14, lk 453
  • "Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites" Tallinn, 1982, III kd, lk 294, 296, 329, 351, 377
  • "Nõukogude Eesti. Entsüklopeediline teatmeteos" Tallinn, 1975, lk 333

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.