Oivo Soots

Allikas: Vikipeedia

Oivo Soots (kuni 1936. aastani Oskar Soots; 25. jaanuar 1904 Kõpu, Viljandimaa28. veebruar 1944 Jõhvi) oli Eesti sõjaväelane (kapten).

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumi. Asus 1925.a kevadel õppima Sõjakoolis alalisväe ohvitseride kursusel, mille lõpetas 16.06.1927. Teenis 5. Jalaväerügemendis, järgmisel aastal asus õppima lennukoolis. Pärast Lennukooli lõpetamist määrati teenima Üksikusse Lennuväedivisjoni nr 1. 16.11.1939.a kinnitati divisjoni tehnikajaoskonna ülemaks. 04.-18.05 1940.a käis Saksamaal Õhukaitsele luurelennukeid Henschel Hs 126B-1 toomas.

Annekteritud Eestis 1940.a sügisel, jäeti teenima Punaarmee 22. territoriaalse laskurkorpuse üksikusse lennueskadrilli.

1941. a. suvel Venemaale taganevate Nõukogude vägede koosseisus olevast eskadrillist, mis paiknes Jägalas, otsustas O. Soots evakueerimise ajal põgeneda ja jääda Eestisse. Pärast rindejoone ületamist ühines major Hirvelaane pataljoniga ning oli pataljoni majandusülema kohal. 1943. a. teenis Saksa sõjaväe 127. luurelennugrupi 3. salga ülema, 1944. a. aga 11. öiste pommituslennukite grupi I salga ülema kohal. Sooritas 110 lahinglendu.

1944. aasta 27.–28. veebruari öösel pommitasid venelased Jõhvi lennuvälja, parajasti lahinglennult naasnud ja veel lennukis istunud Soots sai raskelt peast haavata ning suri 28.02.1944 Jõhvi välilaatsaretis.[1] Ta maeti 4. märtsil Tallinna garnisoni kalmistule.

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • nooremleitnant 28.11.1927
  • leitnant 19.02.1932.
  • kapten 24.02.1937.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti öölahingulennuüksused idarindel" Kultuur ja Elu, 4/2011 (vaadatud 1. august 2012)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hendrik Arro. "Eesti lendurid lahingute tules" JMR, Tallinn 1996
  • Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Vercamer. "Põhjakotkad" Külim, Tallinn 2011

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]