Norra kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Norra kirjandus on tänapäeva norra keele mis tahes keelekujus või nendele eelnenud keelekujudes kirjutatud ilukirjandus.

Norra kirjandus saab alguse paganlikust poeemist „Noorem Edda“ ja 9.–10. sajandi vahel keldi skaldide, nagu Bragi Boddason ja Eyvindr Skáldaspill, kirjutatud värssidest. Kristlaste pealetung 1000 aasta paiku viis Norra ühendusse keskaegse Euroopa kirjanduse, hagiograafia ja ajaloo kirjapanekuga. Põliselanike suuliste traditsioonide ja islandi kirjanduse mõjutuste ühinemine andis panuse aktiivsele loomeperioodile 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul. Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil. Peamised teosed tollest ajast on "Historia Norwegie", "Thidreks saga" ja "Konungs skuggsjá". Keskaegsetest teostest on tuntuim dialoogivormis "Konungs skuggsjá", mis on vestlus isa ja poja vahel, mõeldud õpetuseks kuningas Magnus Lagabøtele.

14. ja 19. sajandi vaheline periood oli rahvusliku kirjanduse jaoks pime aeg. Vaatamata sellele andsid norralastena sündinud kirjanikud Peder Claussøn Friis ja Ludvig Holberg panuse Taani-Norra ühiskirjandusse.

Taani-Norra ajal olid kaks kuulsamat kirjameest Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet", ja taani-norra näitekirjanik Ludvig Holberg, kes kirjutas ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden". Võitlused iseseisvuse eest ja natsionalismi saabumine 19. sajandi alguses aitasid kaasa rahvusliku kirjanduse ärkamisele.

19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse iselaadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suurimaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Lie, kes said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja Norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisele.

Näitekirjanik Henrik Wergeland oli selle perioodi kõige mõjuvõimsamaid autoreid, kuid Lääne-Euroopa kirjandusse viisid Norra Henrik Ibseni hilisemad tööd. 20. sajand on märkimisväärne aeg Norra kirjanduses, kus tõusid esile ka kaks Nobeli auhinna võitjat Knut Hamsun ja Sigrid Undset.

Teise maailmasõja järel oli Norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismilt Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismile. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim Norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa tähelepanuväärsem nüüdiskirjanik. On ka populaarseid detektiivkirjanikke, kelle seas on Gunnar Staalesen ja Anne Holt.

Keskaegne proosa[muuda | muuda lähteteksti]

Paganate ajal oli Norras kasutusel ainult ruunikiri. Sellest ajast kõige paremini säilinud pealiskirjad on põhiliselt lühikesed pühad mälestuskirjad või maagilised nõiaretseptid. Pikimad pealiskirjad, mis pärinevad 8. sajandist, asuvad Eggjumi kivil. Kivil olev tekst sisaldab mõistatuslikke religioosseid või maagilisi vihjeid. 1000.–1030. aasta paiku asustasid kristlased Norra, võttes endaga kaasa ladina tähestiku. Vanimad Norra säilinud proosateosed pärinevad umbkaudu 12. sajandist. Need hõlmavad ladinakeelseid hagiograafiaid ja ajaloolisi kirjutisi, näiteks "Passio Olavi", "Acta sanctorum in Selio", "Historia Norwegie" ja "Historia de Antiquitate Regum Norwagiensium". 12. sajandi lõpus laienes ajaloo kirjapaneks ka tavakeelde teosega "Agrip Nóregskonungasögum", millele järgnes "Legendaarne saaga Püha Olafist" ja "Fagrskinna". Keskaegse Norra kirjandus on väga sarnane keskaegse Islandi kirjandusega. 13. sajandi parimaks norra kirjanikuks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni. Ta dokumenteeris Norra mütoloogiat ja kirjutas sellest proosateose Edda. Teos annab ülevaate Norra kultuurist enne kristlaste tulekut. Samuti on ta ka legendaarse Norra kuningatest rääkiva Heimskringla autor, mis lõppeb Ynglinga saagaga ja on osalt ka dokument varajasest Norra ajaloost. Üldine Vananorra kirjanduse periood lõppeb 13. sajandi paiku, kui islandi kirjandus eraldus vananorra kirjandusest.

"Nelisada aastat pimedust"[muuda | muuda lähteteksti]

Skandinaavia ja Dano-Norra ühenduse (1387–1814) vahepeal Norra kirjandust põhiliselt ei eksisteerinud. Ibsen andis sellele perioodile nime "Nelisada aastat pimedust". Sel ajal, mis Norra oli ühendatud Taaniga, asendas norra keelt taani keel. Ülikool ja kultuurikeskus asusid Kopenhaagenis. Noored mehed läksid just sinna õppima. 1573. aastal Taani-Norra valitsejad surusid Norrale peale Taani kultuuri, ka pastorid õppisid Kopenhaagenis. Kirjutav Norra sai taanlastega lähedaseks, muutes kirjanduse põhiliselt taanikeelseks.

Geble Pedersson (1490–1557) oli Bergeni esimene luterlik, kes oli humanistlike vaadetega piiskop; ta adopteeris poja Absalon Pederssøn Beyer (1528–1575), kes järgnes tema sammudele kui humanist ja natsionalist, kirjutades olulise teose Norra riigist (1567). Peder Claussøn Friis (1545–1615) oli humanist, kes tõlkis Heimskringla ja kirjutas esimese loomupärase teose Norra ajaloost. Seitsmeteiskümnes sajand oli kirjanduse poole pealt kasin, kuid mõned märkimisväärsemad teosed siiski ilmusid. Petter Dass (1647–1707) kirjutas teose "Norramaa trompet", mis kirjeldas maastikku, elulaadi ja Põhja-Norras elavate inimeste karakterit. Dorothe Engelbretsdotter (1634–1713) oli Norra esimene aktsepteeritav naisautor, kes kirjutas jõulist religioosset poeesiat. Tema esimene teos "Siælens Sang-pakkuja" avaldati aastal 1678. "Taare-pakkuja" oli tema teine tööde kogumik ja avaldati esmakordselt aastal 1685. Ka üks esimesi taani kirjanikke Peder Claussøn Friis on sündinud Norras.

Taassünd[muuda | muuda lähteteksti]

Kahel tähtsal põhjusel toimus norra kirjanduses taassünd. Aastal 1811 asutati Oslos Oslo Ülikool. Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni hing sundis norrakaid taanlastest eralduma ja alistuma Rootsile. Norralased allkirjastasid oma esimese põhiseaduse aastal 1814. Henrik Wergelandi peetakse Norra kirjanduse isaks. Sellest perioodist on säilinud Norra rahvajuttude kogumik, mille on kokku pannud Peter Asbjørnseni ja piiskop Jørgen Moe.

Üleminek realismile[muuda | muuda lähteteksti]

Henrik Ibsen oli üks varajasemaid näitekirjanikke, kes kujutas oma draamades realismi. Tema mõjukamad teosed olid "Metsik part" ja "Nukumaja".

Modernism norra kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Norra sai modernismiga tuttavaks 1990-ndatel Knut Hamsuni ja Sigbjørn Obstfeldeiri kirjanduse vahendusel. Emil Boyson, Gunnar Larsen, Haakon Bugge Mahrt, Rolf Stenersen ja Edith Øberg olid kirjanikud, kes eksperimenteerisid proosas modernismiga juba kolmekümnendatel, kuid kolmekümnendatel kirjutatud teosed ei saavutanud nii suurt menu kui pärast sõda kirjutatud tööd.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast „Kuldse neliku“ ja Amalie Skrami surma algas Norra kirjanduselus uus periood. Nobeli kirjandusauhinna võitsid kolm Norra novellikirjanikku: Bjørnstjerne Bjørnson, Knut Hamsun ja Sigrid Undset.

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Norwegian literature seisuga 7.04.2009.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]