Norra kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Norra kirjandus on tänapäeva norra keele mis tahes keelekujus või nendele eelnenud keelekujudes kirjutatud ilukirjandus.

Norra kirjanduse ajalugu saab alguse paganlikust poeemist „Edda“ ja keltide poolt 9.–10. sajandi vahel kirjutatud värssidest, poeetide nagu Bragi Boddason ja Eyvindr Skáldaspilli poolt. Kristlaste pealetung 1000 aasta paiku viis Norra ühendusse keskaegse Euroopa kirjandusega, hagiograafia ja ajaloo kirjapanekuga. Põliselanike suuliste traditsioonide ja islandi kirjanduse mõjutuste ühinemine andis panuse aktiivsele loomeperioodile 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul. Norral on rikkalik kirjanduslik traditsioon, mis ulatub tagasi vanapõhja laulude ja kuningasaagadeni, mille pani kirja Snorri Sturluson Islandil 13. sajandil. Peamised teosed tollest ajast on Historia Norwegie, Thidreks saga ja Konungs skuggsjá. Keskaegsetest teostest on tuntuim dialoogivormis "Konungs skuggsjá", mis on vestlus isa ja poja vahel, mõeldud õpetuseks kuningas Magnus Lagabøtele.

14. sajandi ja 19. sajandi vaheline periood oli pime aeg rahvusliku kirjanduse jaoks. Vaatamata sellele andsid norralastena sündinud kirjanikud Peder Claussøn Friis ja Ludvig Holberg panuse Taani-Norra ühisele kirjandusele.

Taani-Norra ajal olid kaks kuulsamat kirjameest Petter Dass, kes kirjutas kirikulaule ja luuletusi, millest tuntuim on Nordlandi poeetiline kirjeldus "Nordlands Trompet" ja taani-norra näitekirjanik Ludvig Holberg, kes kirjutas ka romaani "Nils Klims reise til den underjordiske verden". Võitlused iseseisvuse eest ja natsionalismi saabumine 19. sajandi alguses aitasid kaasa rahvusliku kirjanduse ilmumisele.

19. sajand oli norra kirjanduse õitseaeg. Rahvusromantiline Henrik Wergeland ja euroopalikum Johan Sebastian Welhaven olid kaks väljapaistvat luuletajat, kellest kumbki pani aluse ise laadi traditsioonile. Henrik Ibsenit peetakse üheks maailma suuremaks näitekirjanikuks ja suurimaks realistiks näitekirjanduses. Teised tolle aja väljapaistvad kirjanikud olid Bjørnstjerne Bjørnson, Alexander Kielland ja Jonas Lie, kes said 19. sajandi lõpuks "neljaks suureks". Tähtsad kirjanikud olid ka Arne Garborg ja Amalie Skram. Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moes andsid välja norra rahvamuinasjutte, mis esimest korda ilmusid 1840ndatel. Rahvamuinasjuttude rahvalikul keelel oli suur tähtsus norra kirjakeele ja norra kirjanduse kujunemisele.

Näitekirjanik Henrik Wergeland oli kõige mõjuvõimsaim perioodil, kus Henrik Ibseni hilisemad tööd viisid Norra Lääne-Euroopa kirjandusse. 20. sajand on märkimisväärne aeg Norra kirjanduses, kus tõusid esile ka kaks Nobeli Preemia võitjat Knut Hamsun ja Sigrid Undset.

Teise maailmasõja järel oli norra kirjandus väga mitmekesine, ulatudes Jens Bjørneboe ja Agnar Mykles kultuuriradikalismilt Dag Solstadi vasakradikaalse modernismini ja Erlend Loe naivismile. Tänapäeva autoritest on tuntud Jan Kjærstad, Lars Saabye Christensen ja Erik Fosnes Hansen. Jon Fosse on mängituim norra näitekirjanik Henrik Ibseni kõrval; 21. sajandi alguses oli ta Euroopa mängituim nüüdiskirjanik. On ka populaarseid detektiivkirjanikke, kelle seas on Gunnar Staalesen ja Anne Holt.

Keskaegne proosa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paganate ajal oli Norras kasutusel ainult ruunikiri. Kõige paremini tollest ajast säilinud pealiskirjad on põhiliselt lühikesed pühad mälestuskirjad või maagilised nõiaretseptid. Pikimad pealiskirjad, mis pärinevad 8. sajandist asuvad Eggjumi kivil. Kivil olev tekst sisaldab mõistatuslikke religioosseid või maagilisi vihjeid. 1000.–1030. aasta paiku asustasid Norra kristlased võttes endaga kaasa ladina tähestiku. Vanimad Norra säilinud proosateosed pärinevad umbkaudu 12. sajandist. Need hõlmavad endas ladina keelseid hagiograafiaid ja ajaloolisi kirjutisi nagu: "Passio Olavi", "Acta sanctorum in Selio", "Historia Norwegie" ja "Historia de Antiquitate Regum Norwagiensium". 12. sajandi lõpus laienes ajaloo kirjapaneks ka tavakeelde teose Agrip Nóregskonungasögumist millele järgnesid Legendaarne saaga "Püha Olafist" ja "Fagrskinna". Keskaegne Norra kirjandus on väga sarnane keskaegse Islandi kirjandusega. 13. sajandi parimaks norra kirjanikuks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni. Ta avaldas Norra mütoloogia, proosateose Edda kujul. Teos kujutas endas Norra kultuuri enne kristlaste tulekut. Samuti oli ka legendaarse norra kuningatest rääkiva Heimskringla autor, mis lõppes Ynglinga saagaga ja mis on osalt ka dokument varajasest norra ajaloost. Üldine Vananorra kirjanduse periood lõppes 13. sajandi paiku, kui islandi kirjandus eraldus vananorra kirjandusest.

"Nelisada aastat pimedust"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skandinaavia ühenduse ja Dano-Norra ühenduse (1387–1814) vahepeal Norra kirjandust põhiliselt ei eksisteerinud. Ibsen nimetas selle perioodi kui "Nelisada aastat pimedust". Aja jooksul kui Norra oli ühendatud Taaniga, asendas Taani Norrat. Ülikool ja kultuurikeskus asusid Kopenhaagenis. Noored mehed läksid just sinna õppima. 1573. aastal Taani-Norra valitsejad määrisid Norrale kaela Taani kultuuri, ka pastorid õppisid Kopenhaagenis. Kirjutav Norra sai lähedaseks taanlastega, muutes kirjanduse põhiliselt taanikeelseks.

Geble Pedersson (1490–1557) oli Bergeni esimene luterlik ja humanistlike vaadetega piiskop; ta adopteeris poja Absalon Pederssøn Beyer (1528–1575), kes järgnes tema sammudele kui humanist ja natsionalist, kirjutades olulise teose Norra riigist (1567). Peder Claussøn Friis (1545–1615) oli humanist, kes tõlkis Heimskringla ja kirjutas esimese loomupärase teose Norra ajaloost. Seitsmeteiskümnes sajand oli kirjanduse poole pealt kasin, kuid mõned märkimisväärsemad teosed siiski ilmusid. Petter Dass (1647–1707) valmis teos "Norramaa trompet", mis kirjeldas maastiku, elulaadi ja Põhja-Norras elavate inimeste karakterit. Dorothe Engelbretsdotter (1634–1713) oli Norra esimene aktsepteeritav naisautor, kes kirjutas jõulist religioosset poeesiat. Tema esimene teos Siælens Sang-pakkuja avaldati aastal 1678. Taare-pakkuja oli tema teine tööde kogumik ja avaldati esmakordselt aastal 1685. Ka üks esimesi taani kirjanikke Peder Claussøn Friis on sündinud Norras.

Taassünd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahel tähtsal põhjusel toimus norra kirjanduses taassünd. Aastal 1811 asutati Oslos Oslo Ülikool. Prantsuse ja Ameerika revolutsiooni hing sundis norrakaid taanlastest eralduma ja alistuma Rootsile. Norralased allkirjastasid oma esimese põhiseaduse aastal 1814. Henrik Wergelandi peetakse Norra kirjanduse isaks. Sellelt perioodilt on säilinud tööd ka rahvast kirjutanud Peter Asbjørnsenilt ja piiskop Jørgen Moelt.

Üleminek realismile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Henrik Ibsen oli üks varajasemaid näitekirjanikke, kes kujutas oma draamades realismi. Mõjukaimad teosed temalt olid "Metsik part" ja "Nukumaja"

Modernism norra kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra sai modernismiga tuttavaks läbi Knut Hamsuni ja Sigbjørn Obstfeldeiri kirjanduse üheksakümmnendatel. Emil Boyson, Gunnar Larsen, Haakon Bugge Mahrt, Rolf Stenersen ja Edith Øberg olid kirjanikud, kes eksperimenteerisid modernismiga juba kolmakümmnendatel proosas, kuid kolmekümmnendatel kirjutatud teosed ei saavutanud nii suurt menu kui peale sõda kirjutatud tööd.

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale „Kuldse neliku“ ja Amalie Skrami surma, algas uus periood Norra kirjanduselus. Kolm Norra novellikirjaniku võitsid Nobeli kirjandus preemia. Esimene oli Bjørnstjerne Bjørnson, teiseks Knut Hamsun, kolmandaks Sigrid Undset.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Norwegian literature seisuga 7.04.2009.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]