Dag Solstad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Dag Solstad
Foto: Bjarne Thune

Dag Solstad (sündinud 16. juulil 1941 Sandefjordis) on norra proosakirjanik. Solstad elab Oslos ja Berliinis. Ta on abielus kirjanik Jens Bjørneboe tütre Therese Bjørneboega.

Oma kirjanikudebüüdi tegi ta 1965. aastal novellikogumikuga "Spiraler" ("Spiraalid"), kuid suurem läbimurre saabus 1969. aastal romaaniga "Irr! Grønt!" ("Hale! Roheline!"), mis lähtub poolaka Witold Gombrowiczi rolliteooriatest.

Aastatel 1971–1987 kirjutas ta Kommunistliku partei ideoloogiast kantud romaane, mis lähtusid põhimõttest, et kirjandus peab teenima töölisklassi huve. Enim vastuolusid tekitas neist autobiograafiline romaan "Arild Asnes, 1970", mis on esimene raamat triloogiast, kuhu kuulusid ka "Gymnaslærer Pedersens beretning om den store politiske vekkelse som har hjemsøkt vårt land" ("Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis meie maad on tabanud", ekraniseeritud aastal 2006) ning "Roman 1987" ("Romaan 1987").

1989. aastal võitis ta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

1990.-tel pöördub Solstad ühiskondlikelt teemadelt isiksuse arengu juurde. Selle perioodi tuntuimad teosed on aastal 1992 avaldatud "Ellevte roman, bok atten" ("Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat", eesti keeles ilmunud 1996, tõlkija Sigrid Kangur) ning kaks aastat hiljem ilmunud "Genanse og verdighet" ("Ujedus ja väärikus", eesti keeles 2010).

Viimastel aastatel on Solstad naasnud autobiograafiliste teoste juurde, 2002. aastal ilmus romaan "16/07/41" ning 2006. aastal "Armand V.: fotnoter til en uutgravd roman" ("Armand V.: Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused", eesti keeles ilmunud 2009, tõlkija Sigrid Tooming). Viimase eest anti talle 2006. aastal Brage auhind.

Solstad on kirjutanud ka näidendeid ning esseesid. Suure jalgpallihuvilisena avaldas ta koostöös Jon Micheletiga aastatel 1982, 1986, 1990, 1994 ja 1998 jalgpalli MM-i reportaažide kogumikke.

Dag Solstad on ainus autor, kes on saanud Norra Kirjanduskriitikute Auhinna kolmel korral.