Nikolai Viru

Nikolai Viru (4. juuli 1904 Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa – 14. oktoober 1970 Tallinn) oli eesti laskesportlane ja -treener ning Eesti (leitnant), Nõukogude Liidu (vanemleitnant) ja Saksamaa (ülemleitnant) sõjaväelane.

Ta lõpetas 1924. aastal Põltsamaa Ühisgümnaasiumi.

Sportlasena[muuda | muuda lähteteksti]

Kooliajal tegeles kergejõustiku ja jalgpalliga, sõjakoolis hakkas tegelema laskmisega.

Ta kuulus aastatel 1931–1939 Eesti koondisse, osales maailmameistrivõistlustel aastatel 1931, 1937 ja 1939 ning 1933–1936 ja 1939 (püstolilaskurite) Eesti–Soome maavõistlusel.

Sai 1937 maailmameistrivõistlustel vabapüstoliharjutuses individuaalse 4. koha ja tuli individuaalseks Eesti meistriks. Püstitas 4 individuaalset Eesti rekordit ja osales 2 meeskondliku rekordi püstitamisel.

Kuulus aastatel 1948–1949 Eesti NSV koondisse. Tuli 1948. aastal vabapüstolist laskmises individuaalseks Eesti NSV meistriks.^[1]

Treenerina[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast vabanemist 1956. aastal töötas ta Tallinnas lasketreenerina. Õpilasi: Peep Sõber.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastatel 1924–1927 Tondi sõjakoolis ning ülendati 24. augustil 1927 nooremleitnandiks.

Teenis aastatel 1927–1940 Narvas 1. jalaväerügemendis rühma- ja kompaniiülemana. Ülendati 19. veebruaril 1932 leitnandiks.

Teise maailmasõja ajal pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt teenis Punaarmee 22. territoriaalses laskurkorpuses 182. laskurdiviisi 232. laskurpolgus Elvas rooduülemana. Auastmelt oli ta vanemleitnant. Jäi pärast 10. juulit 1941 Porhovi lahingus teadmata kadunuks, tegelikult läks ta Saksa poolele üle.

Oli 1941 Saksa sõjavangis Königsbergis. 1944 oli ta 3. Eesti piirikaitserügemendi 3. pataljoni 10. kompanii ülem. Auastmelt oli ta ülemleitnant.

Oli aastatel 1948–1950 AAVÜ (ALMAVÜ eellane) lasketiiru ülem ja konstruktor. Arreteeriti 6. veebruaril 1950, oli aastatel 1950–1956 vangis Norillagis.