Nikolai Protopopov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nikolai Vassiljevitš Protopopov (vene Николай Васильевич Протопопов; 184429. jaanuar 1924 Võru) oli Eesti aladel tegutsenud vene rahvusest õigeusu vaimulik.

Ta lõpetas 1867. aastal Riia Vaimuliku Seminari ja töötas seejärel ühe aasta Riias Schrammi erakoolis õpetajana.

19. veebruaril 1869 pühitseti Nikolai Protopopov preestriks ja saadeti teenima Kähri õigeusu kogudusse.

1870. aastal viidi ta üle Võru õigeusu koguduse teiseks preestriks. Aastatel 18911921 oli isa Nikolai Võru koguduse esipreester. Ühtlasi oli ta 26 aastat ka Võru praost.

Isa Nikolai Protopopov osales arvukate heategevusseltside töös. Lisaks oli ta tsaarivalitsuse aastatel vaimulikkonna esindajana Võru linnavolikogu liige, vaimulikkonna esindaja Võrumaa karskusseltsis ja isegi Võru maakonna vangla direktor.

Sügisel 1921 lahkus ta kõrge vanuse ja halva tervise tõttu vaimulikust teenistusest.

Isa Nikolai maeti Võru kalmistule. Matusetalituse viis läbi Petseri kloostri arhimandriit Joann.

Eesti Vabariigi aastatel heideti isa Nikolaile ette liigset venemeelsust ja hoolimatust eesti rahvusest koguduseliikmete suhtes. Preester Anton Laar on oma ajalehes Uus Elu ilmunud nekroloogis iseloomustanud Nikolai Protopopovit järgmiste sõnadega: "Vanakese Protopopoviga langes hauda üks viimastest Vene aja tüübilisematest tegelastest. Äärmuseni ja viimase tähekeseni kohusetruu oli kadunu, ka ei puudunud tal omajagu arusaamist koguduse elust. Kuid ühes asjas oli ta, nii kui kogu endine kirikuvalitsus, täiesti hoolimata, nimelt, kuidas Eesti kogudusi koondada ja elustada. /.../ Ja viimaks, kadunu oma koguduse Eesti osa, üks suurematest Võrumaal, kuivas kadunu ajal paarituhande võrra just hoolimatuse tagajärjel: suure laialdaste piiridega Eesti kogudusele peeti jumalateenistust kell 7 hommikul ja sedagi vist mitte iga püha, kuna päristeenistust ainult käputäie Võru umbkeelse ametnikkude jaoks peeti."

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ülempreester Nikolai Protopopov +. // Uus Elu, märts 1924, nr. 3, lk 7–8.