Nero Wolfe

Allikas: Vikipeedia

Nero Wolfe on tegelaskuju Rex Stouti kriminaalromaanides.

Nero Wolfe on geenius, kes lahendab mõrvalood loogika, psühholoogia ja faktide alusel tehtud järelduste põhjal oma "parema käe" Archie Goodwini abiga.[1] Nero Wolfe on ülekaaluline ja ülikogukas, ta väljub kodust harva ning peaaegu mitte kunagi tööasjus. Archie toob asjaosalised Wolfe'i büroosse ja teeb välitööd. Nero Wolfe on pedant ka keelekasutuses ning talle kuulub arvukalt vaimukaid tsitaate.

Tegevuspaik[muuda | muuda lähteteksti]

Nero Wolfe elab New Yorgis, Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval, kolmekorruselises liivakivimajas (Brownstone [2]). Tegelaskujule on paigaldatud mälestustahvel.[3]

Maja katusel on suur kasvuhoone väärtusliku orhideede kollektsiooniga, mille eest hoolitseb Theodore Horstmann. Wolfe ise veedab kasvuhoones range päevakava järgi iga päev 4 tundi – kella 9–11 hommikul ja 4–6 õhtupoolikul. Wolfe väidab, et orhideede kasvatamine ja aretustöö annab võimaluse mõtteid korrastada.[4] Raamatutes mainitud orhideede nimetustest on koostatud ülevaade (on ka ebatäpseid ja välja mõeldud nimetusi).[5]

Wolfe'i veidrused[muuda | muuda lähteteksti]

Nero Wolfe'i värvikast isiksusest ja juhtumite lahendamise omapärastest meetoditest pajatab lugejale Archie Goodwin, kelleta Wolfe oleks lihtsalt veider erak ja kes on lugude kesksemgi tegelane kui Wolfe ise.[6] Wolfe pigem ei töötaks, aga Archie, kokk Fritz Brenner, Theodore Horstmann ja orhideed on kulukad, seega lahendab ta eriti keerukaid juhtumeid ja võtab eriti suurt tasu (kuigi vahel on Wolfe'il ka muud motiivid [7]). Tavaliselt on ta pigem pahur, välja arvatud köögis Fritz Brenneriga retsepte välja töötades või hõrgutisi valmistades, orhideedega tegeledes ja söögilauas, kus tööst ei räägita. Wolfe on küll argimelust eemale tõmbunud, kuid ta loeb palju ja teab palju ning aegajalt üllatab Archie't (näiteks soojade tunnetega koerte vastu, kui Archie teda asjaajamiste käigus tänavalt kaasa tulnud labradoriga õrritada tahab [8]). Wolfe'il on foobia liikuvate sõidukite suhtes ja ta on nõus autosse (kindlasti tagaistmele, mida peab avarii korral turvalisemaks) istuma ainult siis, kui rooli taga on Archie Goodwin.[9]

Orhideed[muuda | muuda lähteteksti]

Rex Stout selgitab Wolfe'i kirge Archie Goodwini sõnadega ajakirjas Life.[10][11][12]

Harrastus sai alguse Vanda suavise [13] taimest, mille Wolfe'ile kunagi kinkis mõrvasüüdistusest vabastatud mehe abikaasa. Taim meeldis talle väga ja varsti oli katusele ehitatud varjualuses 20 isendit. Oma 2 × 2 tunni jooksul kasvuhoones korrastab Wolfe mõtteid, nagu ta ise kinnitab (kui talle ette heidetakse, et ta näiteks keset arutelu lahkub), ja teeb päriselt füüsilist tööd (paigutab potte ümber, istutab ja istutab ümber, väetab, sildistab, kontrollib ventilatsiooni ja niiskust vms). Valdav osa aega kulub aretusele (risttolmeldamine, imetillukeste seemnete külvamine, ümberistutamine jms). Eelkõige on talle oluline värv (nagu ka kollaste triiksärkide puhul) – väidetavalt ta tunnetab värve, mitte lihtsalt ei vaata.

Orhideesid on kollektsioonis 10 000.[14]

O. E. McBride lisab, et Wolfe tegevus orhideekasvataja käsiraamatuks siiski ei sobi. Ta pritsib oma taimi väljamõeldud tõrjevahendiga (Ciphogene, tõenäoliselt sõnadest cipher prantsuse, ladina ja araabia keele põhjal, tähendus 'tühi, null, eimiski' ja vanakreeka gene – "loodud, valmistatud", seega "loodud eimillestki" ja sarnaneb mürkgaasi fosgeen nimetusega)[15] ning taimede paigutus eri temperatuuriga ruumides ei ole süsteemne.

Wolfe'i senisest elust palju teada ei ole. Esimese romaani, "Fer-de-lance" (1933) ilmumise ajal oli Wolfe'i tegelaskuju eeldatavalt 58-aastane, seega sündinud umbes 1895. aasta paiku. Tegelikult sündis ta Rex Stouti peas 1933. aasta oktoobri esimesel nädalal. Kuna surematud kangelased ei vanane, jäigi Wolfe läbi aastakümnete 56- või 58-aastaseks.[16] FBI eriagendile teatab ta, et on sündinud Ameerika Ühendriikides, noorena töötas Austria valitsuse heaks ja lühemat aega teenis Montenegro armees. Kui USA sõjategevusega liitus, astus Wolfe Ameerika ekspeditsiooniväkke AEF. Sõja lõppedes pöördus ta tagasi Balkanile ning siis lõplikult Ameerika Ühendriikidesse. Vihjamisi on juttu illusioonide purunemisest, mis põhjustab Wolfe'i suurt umbusku naiste suhtes. Abielus olnud ta pole, kuid tal on adopteeritud kasutütar.[17]

Detektiivitöö[muuda | muuda lähteteksti]

Wolfe on "tugitoolidetktiiv" – oma majast lahkub ta ainult erandjuhtudel. Tema edu aluseks on inimloomuse tundmine ja ülitähelepanelik jälgimine, loogika ning väga hea mälu. Faktid ja inimesed toob talle koju kätte peamiselt Archie Goodwin, mahukamat uurimist nõudvate juhtumite puhul ka Saul Panzer, Orrie Cather, Fred Durkin ja Johnny Keems.

Wolfe on väga valiv,[18] ta ei tööta näiteks pärandi- ega lahutusasjadega.[19] Wolfe tegeleb keerukate juhtumitega, mille lahendamisega on politseil raskusi. Ta lähtub vestluste ja faktide põhjal tehtud oletustest, laseb neid Goodwinil, Panzeril (mahukamate juhtumite puhul palgatakse ka Cather, Keems jt) kontrollida ja paneb süüdlase väljapääsmatusse olukorda. Kui otseseid tõendeid on raske saada, võib ta nurkasurutud süüdlase ka enesetapuni viia (Goodwin väidab küll, et Wolfe lihtsalt ei taha kohtusse minna).[20]

Wolfe on tuntud ka selle poolest, et tema kliendid ei ole mõrvariks osutunud.[21]

Korrakaitsejõud[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti on Wolfe'i vastaseks või partneriks inspektor Cramer, keda ta vahel ninapidi veab, vahel uurimisse pühendab. Wolfe tunnustab politsei eeliseid teatud valdkondades, kus temal vajalikku ressurssi – nii aega kui ka mehi – napib. Sel juhul võib ta inspektor Crameriga ka fakte jagada ja koos töötada.[22] Kuid Cramer on siiski politseinik, ja kuna ta Wolfe'i tunneb peaaegu sama hästi kui Goodwin, kahtlustab ta pidevalt, et Wolfe tegutseb tema seljataga. Ägedad vaidlused on sagedased, aegajalt püütakse ka Wolfe'i arreteerida või vähemalt detektiivilitsentsi ära võtta, kuid see ei õnnestu, sest ta oskab piiri pidada ja kokkuvõttes on riigi palgal olevatel korrakaitsejõududel temast rohkem tulu kui tüli olnud,[23] sest Wolfe'i geniaalsus segaste lugude lahendamisel on ületamatu.[24] Inspektor Crameri paarimeheks on enamasti seersant Purley Stebbins, keda ka Wolfe'i kabinetis vastuvõetavaks peetakse. Eriti ebapopulaarne on seersant Rowcliff [25] ja täiesti talumatu uurija nimega Ash.[26]

Wolfe'i ütlusi[muuda | muuda lähteteksti]

Wolfe on keele osas väga pedantne ja loominguline. Wolfe oskab ka prantsuse keelt ja vahel kasutab mingeid, ilmselt sünnipaigast (Jugoslaavia) pärit sõnu, mille tähendust Goodwin ei ole pärinud, "sest need kõlavad sedamoodi, et tõlge trükimusta ei kannataks niikuinii".[27] Ta on otsekohene ja inimloomuse osas illusioonideta.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ The Thrilling Detective Web Site. Nero Wolfe & Archie Goodwin. (vaadatud 24.06.2017)
  2. ↑ townhouseexperts.com. NYC Brownstone History: the Upper West Side in the Brownstone Era. (vaadatud 25.06.2017)
  3. ↑ AtlasObscura. Nero Wolfe's Brownstone.(vaadatud 25.06.2017)
  4. ↑ Rex Stout. Why Nero Wolfe Likes Orchids. (vaadatud 25.06.2017)
  5. ↑ The Wolfe Pack.The Wolfe Pack. Orchid Tidbits. (vaadatud 25.06.2017)
  6. ↑ Rex Stout. Where there's a Will. Bantam Books, 1992. Dean R. Koontz, eessõna, lk x–xi.
  7. ↑ Rex Stout. Three Doors to Death. Bantam Books, 1995. Eessõna Archie Goodwinilt, lk xi
  8. ↑ Rex Stout. Three Witnesses. Bantam Books, 1994, lk 144–146.
  9. ↑ Rex Stout. Some Buried Caesar. Bantam Books, 1994, lk 1–4
  10. ↑ LIFE arhiivid. (vaadatud 5.08.2017)
  11. ↑ Rex Stout. Why Nero Wolfe Likes Orchids. (vaadatud 5.08.2017)
  12. ↑ O. E. McBride. Sout Fellow. iUniverse, Inc. ISBN 0595278612, lk 110–112
  13. ↑ Vanda suavis, orchidspecies.com (vaadatud 5.08.2017)
  14. ↑ Michael Bishop. Libra Pictura Nero Wolfei.(vaadatud 5.08.2017), illustreeritud kataloog
  15. ↑ O. E. McBride. Sout Fellow. iUniverse, Inc. ISBN 0595278612, lk 113
  16. ↑ O. McBride. Stout Fellow: A Guide Through Nero Wolfe's World. lk 5. (vaadatud 7.07.2017)
  17. ↑ Rex Stout. Over my Dead Body. Bantam Books, 1994, lk 10–11; 28.
  18. ↑ Rex Stout. and be a Villain. Bantam Books, 1950, lk 1–3.
  19. ↑ Rex Stout. Where there's a Will. Bantam Books, 1992, lk 8–9.
  20. ↑ Rex Stout. Some Buried Caesar. Bantam Books, 1994, lk 256–272.
  21. ↑ Rex Stout. The Silent Speaker. Bantam Books, 2009 (Paperback Edition), lk 203.
  22. ↑ Rex Stout. and be a Villain. Bantam Books, 1950, lk 84–86.
  23. ↑ Rex Stout. Prisoner's Base. Bantam Books, 1992, lk 66–68.
  24. ↑ Rex Stout. Three Witnesses. Bantam Books, 1994, lk 44–45.
  25. ↑ Rex Stout. Prisoner's Base. Bantam Books, 1992, lk 66.
  26. ↑ Rex Stout. Silent Speaker. Bantam Books, 1994, lk 229–230.
  27. ↑ Rex Stout. Where There's a Will. Bantam Books, 1992, lk 156.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nero_Wolfe&oldid=6478881"